Shandilya Upanishad

Das Yoga-Wissen wurde mündlich vom Meister an den Schüler weitergegeben

Shandilya Upanishad (Sanskrit: शाण्डिल्योपनिषत् śāṇḍilyopaniṣat f.) ist eine zum Atharvaveda gehörige Yoga Upanishad, die nach dem vedischen Weisen Shandilya benannt wurde. Sie behandelt zentrale Praktiken des Hatha Yoga.

Die Shandilya Upanishad ist eine dem Atharvaveda zugeordnete Yoga Upanishad. In der traditionellen Liste der 108 Upanishaden des Muktika-Kanons steht sie an 58. Stelle. In einem Lehrgespräch bittet der Weise Shandilya den Seher Atharvan zunächst um eine Erklärung des achtgliedrigen Yoga und später um die Erkenntnis des Brahman. Der Text verbindet dadurch praktische Yogalehre, subtile Körpervorstellungen und Vedanta.

Das erste Kapitel erläutert Yama, Niyama, Asana, Pranayama, Pratyahara, Dharana, Dhyana und Samadhi. Besonders auffällig sind die jeweils zehn Yamas und Niyamas, die ausführliche Beschreibung von Nadis, Vayus und Kundalini sowie Lehren über Kumbhaka, Mudras und Samyama. Das zweite Kapitel beschreibt Brahman als Wahrheit, Erkenntnis und Unendlichkeit. Das dritte unterscheidet die teilfreie, die zugleich teilhafte und teilfreie sowie die sichtbare Gestalt des Göttlichen und führt zur Verehrung Dattatreyas.

Historisch steht die Shandilya Upanishad zwischen dem achtgliedrigen Yoga, wie er auch im Yoga Sutra begegnet, und den körper-energetischen Lehren des späteren Hatha Yoga. Sie berührt Themen, die auch in der Yoga Tattva Upanishad, Yoga Shikha Upanishad, Yoga Kundalini Upanishad, im Goraksha Shataka, Yoga Bija, in der Hatha Yoga Pradipika, Shiva Samhita und Gheranda Samhita weiterentwickelt werden. Eine genaue Datierung ist nicht gesichert; die heute vorliegende Fassung ist als Ergebnis einer längeren Überlieferungs- und Redaktionsgeschichte zu verstehen.

Für heutige Yoga-Aspiranten liegt ihre wichtigste Botschaft in der Einheit von Ethik, Körperpraxis, Atemschulung, Meditation und Selbsterkenntnis. Fortschritt beginnt nach dieser Schrift mit Ahimsa, Wahrhaftigkeit, Mitgefühl, Mäßigung und innerer Reinheit, nicht mit außergewöhnlichen Fähigkeiten. Fortgeschrittene Atemhaltephasen oder Eingriffe wie die im Zusammenhang mit Khechari Mudra erwähnte Bearbeitung des Zungenbändchens sind historische Lehrinhalte und keine Anleitung zur unbegleiteten Selbstpraxis.

Shandilya Upanishad – IAST, deutsche Übersetzung und Wort-für-Wort-Erklärung

Diese Wiki-Fassung enthält den vollständigen Text in IAST, eine deutsche Übersetzung und eine Wort-für-Wort-Erklärung.
In den umfangreichen Prosateilen werden eng zusammengehörige Komposita und syntaktische Gruppen gemeinsam erklärt; die Worterklärungen sind daher philologisch gruppiert und keine mechanische Auflistung jedes Flexionssuffixes.
Aussagen über Wirkungen, Heilungen, Lebensdauer und Siddhis geben die historische Lehre des Textes wieder und sind nicht als medizinische Versprechen oder eigenständige Übungsanweisung zu verstehen.

Eröffnungsvers

śāṇḍilyopaniṣatproktayamādyaṣṭāṅgayoginaḥ |
yadbodhādyānti kaivalyaṃ sa rāmo me parā gatiḥ ||

Übersetzung:
Rama ist meine höchste Zuflucht. Durch die Erkenntnis dessen, was in der Shandilya Upanishad gelehrt wird, gelangen die Yogis des mit Yama beginnenden achtgliedrigen Weges zu Kaivalya.

Wort-für-Wort-Übersetzung: śāṇḍilya-upaniṣat-proktam – in der Shandilya Upanishad gelehrt; yama-ādi-aṣṭāṅga-yoginaḥ – die Yogis des achtgliedrigen, mit Yama beginnenden Weges; yad-bodhāt – durch dessen Erkenntnis; yānti – gelangen; kaivalyam – zur Befreiung (Kaivalya); saḥ rāmaḥ – dieser Rama (Rama); me – meine; parā gatiḥ – höchste Zuflucht, höchstes Ziel.

Shanti Mantra

oṃ bhadraṃ karṇebhiḥ śṛṇuyāma devā bhadraṃ paśyemākṣabhiryajatrāḥ |
sthirairaṅgaistuṣṭuvām̐sastanūbhirvyaśema devahitaṃ yadāyuḥ ||
svasti na indro vṛddhaśravāḥ svasti naḥ pūṣā viśvavedāḥ |
svasti nastārkṣyo ariṣṭanemiḥ svasti no bṛhaspatirdadhātu ||
oṃ śāntiḥ śāntiḥ śāntiḥ ||

Übersetzung:
Om. Mögen wir mit unseren Ohren Heilsames hören, o Götter. Mögen wir mit unseren Augen Heilsames sehen, ihr Verehrungswürdigen. Mögen wir mit festen Gliedern und lobpreisend die uns von den Göttern bestimmte Lebenszeit erfüllen. Heil gewähre uns Indra von großem Ruhm; Heil der allwissende Pusha; Heil Tarkshya mit unversehrtem Rad; Heil gewähre uns Brihaspati. Om. Frieden, Frieden, Frieden.

Wort-für-Wort-Übersetzung: bhadram – Heilsames, Gutes; karṇebhiḥ śṛṇuyāma – mögen wir mit den Ohren hören; devāḥ – o Götter; paśyema akṣabhiḥ – mögen wir mit den Augen sehen; yajatrāḥ – ihr Verehrungswürdigen; sthiraiḥ aṅgaiḥ – mit festen Gliedern; vy-aśema – mögen wir verbringen, erfüllen; deva-hitam yat āyuḥ – die von den Göttern bestimmte Lebenszeit; svasti – Heil, Wohlergehen; indraḥ vṛddha-śravāḥ – Indra von großem Ruhm; pūṣā viśva-vedāḥ – Pusha, der alles kennt; tārkṣyaḥ ariṣṭa-nemiḥ – Tarkshya mit unversehrtem Rad; bṛhaspatiḥ dadhātu – Brihaspati möge gewähren; śāntiḥ – Frieden (Shanti).

1. Kapitel

1.1 Shandilya Upanishad: Die zehn Yamas
śāṇḍilyo ha vā atharvāṇaṃ papracchātmalābhopāyabhūtamaṣṭāṅgayogamanubrūhīti |
sa hovācātharvā yamaniyamāsanaprāṇāyāmapratyāhāradhāraṇādhyānasamādhayo'ṣṭāṅgāni |
tatra daśa yamāḥ |
tathā niyamāḥ |
āsanānyaṣṭau |
trayaḥprāṇāyāmāḥ |
pañcapratyāhārāḥ |
tathā dhāraṇā |
dviprakāraṃ dhyānam |
samādhistvekarūpaḥ |
tatrāhiṃsāsatyāsteyabrahmacaryadayārjavakṣamādhṛtimitāhāraśaucāni ceti yamādaśa |
tatra hiṃsā nāma manovākkāyakarmabhiḥ sarvabhūteṣu sarvadā kleśajananam |
satyaṃ nāma manovākkāyakarmabhirbhūtahitayathārthābhibhāṣaṇam |
asteyaṃ nāma manovākkāyakarmabhiḥ paradravyeṣu niḥspṛhā |
brahmacaryaṃ nāma sarvāvasthāsu manovākkāyakarmabhiḥ sarvatra maithunatyāgaḥ |
dayā nāma sarvabhūteṣu sarvatrānugrahaḥ |
ārjavaṃ nāma manovākkāyakarmaṇāṃ vihitāvihiteṣu janeṣu pravṛttau nivṛttau vā ekarūpatvam |
kṣamā nāma priyāpriyeṣu sarveṣu tāḍanapūjaneṣu sahanam |
dhṛtirnāmārthahānau sveṣṭabandhuviyoge tatprāptau sarvatra cetaḥ sthāpanam |
mitāhāro nāma caturthāṃśāvaśeṣakasusnigdhamadhurāhāraḥ |
śaucaṃ nāma dvividhaṃ bāhyamāntaraṃ ceti |
tatra mṛjjalābhyāṃ bāhyam |
manaḥśuddhirāntaram |
tadadhyātmavidyayā labhyam || 1 ||

Übersetzung:
Om. Shandilya fragte Atharvan: „Lehre mich den achtgliedrigen Yoga, der das Mittel zur Verwirklichung des Atman ist.“ Atharvan sprach: Die acht Glieder sind Yama, Niyama, Asana, Pranayama, Pratyahara, Dharana, Dhyana und Samadhi. Yama und Niyama besitzen je zehn Formen; es werden acht Asanas, drei Arten des Pranayama, fünf Arten des Pratyahara, ebenso Arten der Dharana, zwei Arten des Dhyana und eine Form des Samadhi gelehrt. Die zehn Yamas sind Ahimsa, Satya, Asteya, Brahmacharya, Daya, Arjava, Kshama, Dhriti, Mitahara und Shaucha. Ahimsa bedeutet, keinem Lebewesen jemals durch Denken, Rede oder körperliches Handeln Leid zuzufügen. Satya ist wahrhaftige Rede, die dem Wohl der Wesen dient. Asteya bedeutet, fremdes Eigentum weder im Denken noch durch Worte oder Taten zu begehren. Brahmacharya ist das Enthalten von Sexualität in Gedanken, Worten und Taten, an jedem Ort und in jedem Zustand. Daya ist Güte gegenüber allen Wesen. Arjava ist die Aufrichtigkeit und Übereinstimmung von Denken, Rede und Handeln bei vorgeschriebenen wie untersagten Handlungen. Kshama bedeutet, Angenehmes und Unangenehmes, Lob und Tadel geduldig zu ertragen. Dhriti ist die Festigkeit des Geistes bei Gewinn und Verlust, Verbindung und Trennung. Mitahara bezeichnet nahrhafte, milde und angenehme Kost, wobei ein Viertel des Magens frei bleibt. Shaucha ist äußerlich und innerlich: äußerlich die Reinigung des Körpers durch Erde und Wasser, innerlich die Läuterung des Geistes; diese wird durch die Erkenntnis des Selbst erlangt.

Wort-für-Wort-Übersetzung: oṃ – Om (Om); śāṇḍilyaḥ – Shandilya (Shandilya); atharvāṇam papraccha – fragte Atharvan; ātma-lābha-upāya-bhūtam – als Mittel zur Verwirklichung des Selbst dienend; aṣṭāṅga-yogam – achtgliedriger Yoga (Ashtanga Yoga); anubrūhi – lehre ausführlich.
yama – ethische Enthaltung (Yama); niyama – ethische und spirituelle Verpflichtung (Niyama); āsana – Sitzhaltung (Asana); prāṇāyāma – Lenkung des Lebenshauchs (Pranayama); pratyāhāra – Zurückziehen der Sinne (Pratyahara); dhāraṇā – Sammlung (Dharana); dhyāna – Meditation (Dhyana); samādhi – meditative Einheit (Samadhi).
ahiṃsā – Nichtverletzen (Ahimsa); satya – Wahrhaftigkeit (Satya); asteya – Nichtstehlen (Asteya); brahmacarya – Lebensführung im Bewusstsein Brahmans, hier sexuelle Enthaltsamkeit (Brahmacharya); dayā – Mitgefühl (Daya); ārjava – Aufrichtigkeit (Arjava); kṣamā – Geduld, Vergebung (Kshama); dhṛti – Standhaftigkeit (Dhriti); mitāhāra – maßvolle Ernährung (Mitahara); śauca – Reinheit (Shaucha).
manas – Geist (Manas); vāk – Rede (Vak); kāya – Körper; sarva-bhūteṣu – gegenüber allen Wesen; sarvadā – jederzeit; pīḍā-jananam – Verursachen von Leid; satya-vacanam – wahrhaftiges Sprechen; para-dravyeṣu – hinsichtlich fremden Besitzes; asaṅgaḥ – Nichtanhaften; sama-bhāvaḥ – Gleichmut; adhyātma-vidyā – Erkenntnis des inneren Selbst (Adhyatma Vidya).

1.2 Shandilya Upanishad: Die zehn Niyamas
tapaḥsantoṣāstikyadāneśvarapūjanasiddhāntaśravaṇahrīmatijapo vratāni daśa niyamāḥ |
tatra tapo nāma vidhyuktakṛcchracāndrāyaṇādibhiḥ śarīraśoṣaṇam |
santoṣo nāma yadṛcchālābhasantuṣṭiḥ |
āstikyaṃ nāma vedoktadharmādharmeṣu viśvāsaḥ |
dānaṃ nāma nyāyārjitasya dhanadhānyādiḥ śraddhayārhtibhyaḥ pradānam |
īśvarapūjanaṃ nāma prasannasvabhāvena yathāśakti viṣṇurudrādi pūjanam |
siddhāntaśravaṇaṃ nāma vedāntārthavicāraḥ |
hrīrnāma vedalaukikamārgakutsitakarmaṇi lajjā |
matirnāma vedavihitakarmamārgeṣu śraddhā |
japo nāma vidhivadgurūpadiṣṭavedāviruddhamantrābhyāsaḥ |
taddvividhaṃ vācikaṃ mānasaṃ ceti |
mānasaṃ tu manasā dhyānayuktam |
vācikaṃ dvividhamuccairupāṃśubhedena |
uccairuccāraṇaṃ yathoktaphalam |
upāṃśu sahasraguṇam |
mānasaṃ koṭiguṇam |
vrataṃ nāma vedoktavidhiniṣedhānuṣṭhānanaiyatyam || 2 ||

Übersetzung:
Die zehn Niyamas sind Tapas, Santosha, Astikya, Dana, Ishvara-Pujana, Siddhanta-Shravana, Hri, Mati, Japa und Vrata. Tapas bezeichnet die nach überlieferten Regeln vollzogene Disziplin des Körpers, etwa durch Kricchra- oder Chandrayana-Gelübde. Santosha ist Zufriedenheit mit dem, was von selbst zukommt. Astikya ist das Vertrauen in die von den Veden gelehrten Folgen heilsamer und unheilsamer Handlungen. Dana bedeutet, rechtmäßig erworbene Güter gläubig an Würdige zu geben. Ishvara-Pujana ist die den eigenen Möglichkeiten entsprechende Verehrung Vishnus, Rudras und anderer Gottheiten mit reinem Geist. Siddhanta-Shravana ist das Erforschen der Bedeutung des Vedanta. Hri ist die Scham vor einem Verhalten, das den Regeln der Veden und der guten Ordnung widerspricht. Mati ist Vertrauen in die von den Veden gewiesenen Wege. Japa ist die Wiederholung eines vom Lehrer ordnungsgemäß empfangenen und nicht vedawidrigen Mantras. Japa wird gesprochen oder geistig vollzogen; gesprochenes Japa ist laut oder leise. Der Text schreibt der leisen Wiederholung tausendfachen und der geistigen Wiederholung außerordentlich vielfachen Ertrag zu. Vrata ist die beständige Befolgung des Gebotenen und Enthaltung vom Verbotenen.

Wort-für-Wort-Übersetzung: tapaḥ – Askese, Disziplin (Tapas); santoṣaḥ – Zufriedenheit (Santosha); āstikyam – Vertrauen in die Lehre; dānam – Geben (Dana); īśvara-pūjanam – Verehrung Gottes (Ishvara Puja); siddhānta-śravaṇam – Hören und Erforschen der Lehrsätze; hrīḥ – sittliche Scham; matiḥ – überzeugte Ausrichtung; japaḥ – Mantra-Wiederholung (Japa); vratam – Gelübde (Vrata).
veda-ukta – von den Veden gelehrt (Veda); phala – Frucht, Wirkung (Phala); śraddhayā – mit Vertrauen (Shraddha); nyāya-arjitam – rechtmäßig erworben; vedānta-artha-vicāraḥ – Erforschung der Bedeutung des Vedanta (Vedanta); guruṇopadiṣṭasya mantrasya abhyāsaḥ – Übung eines vom Guru gelehrten Mantras (Guru, Mantra).
vācika – gesprochen; mānasa – geistig; uccaiḥ – laut; upāṃśu – leise geflüstert; sahasra-guṇaḥ – tausendfach; koṭi-guṇaḥ – zehnmillionenfach; vidhi-niṣedha-anuṣṭhāna-naiyatyam – beständige Befolgung von Geboten und Verboten.

1.3 Shandilya Upanishad: Die Asanas
svastikagomukhapadmavīrasiṃhabhadramuktamayūrākhyānyāsanānyaṣṭau |
svastikaṃ nāma-jānūrvontare samyakkṛtvā pādatale ubhe |
ṛjukāyaḥ samāsīnaḥ svastikaṃ tatpracakṣate || 1 ||
savye dakṣiṇagulphaṃ tu pṛṣṭhapārśve niyojayet |
dakṣiṇe'pi tathā savyaṃ gomukhaṃ gomukhaṃ yathā || 2 ||
aṅguṣṭhena nibadhnīyāddhastābhyāṃ vyutkrameṇa ca |
ūrvorupari śāṇḍilya kṛtvā pādatale ubhe |
padmāsanaṃ bhavedetatsarveṣāmapi pūjitam || 3 ||
ekaṃ pādamathaikasminvinyasyoruṇi saṃsthitaḥ |
itarasmiṃstathā corūṃ vīrāsanamudīritam || 4 ||
dakṣiṇaṃ savyagulphena dakṣiṇena tathetaram |
hastau ca jānvoḥ saṃsthāpya svāṅgulīśca prasārya ca || 5 ||
vyaktavaktro nirīkṣeta nāsāgraṃ susamāhitaḥ |
siṃhāsanaṃ bhavedetatpūjitaṃ yogibhiḥ sadā || 6 ||
yonīṃ vāmena sampīḍya meḍhrādrupari dakṣiṇam |
bhrūmadhye ca manolakṣyaṃ siddhāsanamidaṃ bhavet || 7 ||
gulphau tu vṛṣaṇasyādhaḥ sīvanyāḥ pārśvayoḥ kṣipet |
pādapārśve tu pāṇibhyāṃ dṛḍhaṃ badhvā suniścalam |
bhadrāsanaṃ bhavedetatsarvavyādhiviṣāpaham || 8 ||
sampīḍya sīvinīṃ sūkṣmāṃ gulphenaiva tu savyataḥ |
savyaṃ dakṣiṇagulphena muktāsanamudīritam || 9 ||
avaṣṭabhya dharāṃ samyaktalābhyāṃ tu karadvayoḥ |
hastayoḥ kūrparau cāpi sthāpayennābhipārśvayaoḥ || 10 ||
samunnataśiraḥpādo daṇḍavadvyomni saṃsthitaḥ |
mayūrāsanametattu sarvapāpapraṇāśanam || 11 ||
śarīrāntargatāḥ sarve rogā vinaśyanti |
viṣāṇi jīryante |
yena kenāsanena sukhadhāraṇaṃ bhavatyaśaktastatsamācaret |
yenāsanaṃ vijitaṃ jagattrayaṃ tena vijitaṃ bhavati |
yamaniyamābhyāṃ saṃyuktaḥ puruṣaḥ prāṇāyāmaṃ caret |
tena nāḍyaḥ śuddhā bhavanti || 3 ||

Übersetzung:
Als wichtigste Sitzhaltungen nennt der Text Svastika, Gomukha, Padma, Vira, Simha, Bhadra, Mukta und Mayura. Svastikasana ist das aufrechte, bequeme Sitzen, bei dem jeder Fuß zwischen Schenkel und Knie des anderen Beins gelegt wird. Gomukhasana entsteht, indem die Höhlung des linken Fußes an die rechte Gesäßseite und die des rechten Fußes an die linke Seite gelegt wird, sodass die Haltung einem Kuhgesicht ähnelt. In Padmasana liegt jeder Fußrücken auf dem gegenüberliegenden Oberschenkel; die Hände fassen die jeweiligen großen Zehen. Virasana ist ein aufrechter Sitz, bei dem ein Fuß auf dem gegenüberliegenden Oberschenkel und der andere darunter liegt. In Simhasana drücken die Fersen wechselseitig gegen die Seiten des Perineums; die Hände ruhen mit gespreizten Fingern auf den Knien, der Mund ist geöffnet und der Blick auf die Nasenspitze gerichtet. Der folgende, im Vers als Siddhasana bezeichnete Sitz drückt mit der linken Ferse gegen das Perineum, legt die rechte Ferse über das Geschlechtsorgan und sammelt den Geist zwischen den Augenbrauen. In Bhadrasana werden beide Knöchel fest an die Sivani gelegt und die Knie mit den Händen gehalten. Muktasana drückt mit beiden Fersen von rechts und links gegen die empfindliche Region der Sivani. In Mayurasana tragen beide Handflächen den am Boden waagerecht gehaltenen Körper; die Ellbogen liegen seitlich am Nabel, Kopf und Füße werden angehoben. Der Text schreibt diesen Asanas reinigende Wirkungen zu. Wer nicht alle üben kann, soll eine leichte und angenehme Haltung wählen. Meisterschaft der Asanas wird hoch gepriesen. Wer Yama und Niyama übt, soll anschließend Pranayama praktizieren; dadurch, so der Text, werden die Nadis gereinigt.

Wort-für-Wort-Übersetzung: svastikam – Svastikasana (Svastikasana); gomukham – Gomukhasana (Gomukhasana); padmam – Padmasana (Padmasana); vīram – Virasana (Virasana); siṃham – Simhasana (Simhasana); bhadram – Bhadrasana (Bhadrasana); muktam – Muktasana; mayūram – Mayurasana (Mayurasana).
ṛju-kāyaḥ – mit aufrechtem Körper; sukham āsīnaḥ – bequem sitzend; pāda-tale – Fußsohlen; jānūrvoḥ antare – zwischen Knien und Oberschenkeln; nāsāgra – Nasenspitze; bhruvor madhye – zwischen den Augenbrauen; sīvanī – Naht bzw. Dammregion; gudaṃ – After; liṅgam – Geschlechtsorgan; pāṇibhyām – mit beiden Händen.
sarva-vyādhi-viṣa-apaham – Krankheiten und Gifte beseitigend; pāpa-praṇāśanam – Verfehlungen vernichtend; sukha-pradam – Wohlbefinden schenkend; āsanaṃ vijitya – die Sitzhaltung gemeistert habend; trailokyaṃ vijitam – die drei Welten gemeistert; nāḍyaḥ śuddhāḥ bhavanti – die Nadis werden gereinigt.

1.4 Shandilya Upanishad: Nadis, Kundalini und Vayus
atha hainamatharvāṇaṃ śāṇḍilyaḥ papraccha kenopāyena nāḍyaḥ śuddhāḥ syuḥ |
nāḍyaḥ katisaṃkhyākāḥ |
tāsāmutpattiḥ kīdṛśī |
tāsu kati vayavastiṣṭhanti |
teṣāṃ kāni sthānāni |
tatkarmāṇi kāni |
dehe yāni yāni vijñātavyāni tatsarvaṃ me brūhīti |
sa hovāca atharvāṇa athedaṃ śarīraṃ ṣaṇṇavatyaṅgulātmakaṃ bhavati |
śarīrātprāṇo dvādaśāṅgulādhiko bhavati |
śarīrasthaṃ prāṇamagninā saha yogābhyāsena samaṃ nyūnaṃ vā yaḥ karoti sa yogipuṅgavo bhavati |
dehamadhye śikhisthānaṃ trikoṇaṃ taptajāmbūnadaprabhaṃ manuṣyāṇām |
catuṣpadāṃ caturasram |
vihaṅgānāṃ vṛttākāram |
tanmadhye śubhā tanvī pāvakī śikhā tiṣṭhati |
gudādvyaṅgulādūrdhvaṃ meḍhrādvyaṅgulādadho dehamadhyaṃ manuṣyāṇāṃ bhavati |
catuṣpadāṃ hṛnmadhyam |
vihaṅgānāṃ tuṅgamadhyam |
dehamadhyaṃ navāṅgulaṃ caturaṅgulamutsedhāyatamaṇḍākṛti |
tanmadhye nābhiḥ |
tatra dvādaśārayutaṃ cakram |
taccakramadhye puṇyapāpapracodito jīvo bhramati |
tantupañjaramadhyasthalūtikā yathā bhramati tathā cāsau tatra prāṇaścarati |
dehe'smiñjīvaḥ prāṇārūḍho bhavet |
nābhestiryagadhaūrdhvaṃ kuṇḍalinīsthānam |
aṣṭaprakṛtirūpāṣṭadhā kuṇḍalīkṛtā kuṇḍalinī śaktirbhavati |
yathāvadvāyusaṃcāraṃ jalānnādīni paritaḥ skandhaḥ pārśveṣu nirudhyainaṃ mukhenaiva samāveṣṭya brahmarandhraṃ yogakāle cāpānenāgninā ca sphurati |
hṛdayākāśe mahojjvalā jñānarūpā bhavati |
madhyasthakuṇḍalinīmāśritya mukhyā nāḍyaścaturdaśa bhavanti |
iḍā piṅgalā suṣumnā sarasvatī vāruṇī pūṣā hastijihvā yaśasvinī viśvodarī kuhūḥ śaṅkhinī payasvinī alambusā gāndhārīti nāḍyacaturdaśa bhavanti |
tatra suṣumnā viśvadhāriṇī mokṣamārgeti cācakṣate |
gudasya pṛṣṭhabhāge vīṇādaṇḍāśritā mūrdhaparyantaṃ brahmarandhre vijñeyā vyaktā sūkṣmā vaiṣṇavī bhavati |
suṣumnāyāḥ savyabhāge iḍā tiṣṭhati |
dakṣiṇabhāge piṅgalā iḍāyāṃ candraścarati |
piṅgalāyāṃ raviḥ |
tamorūpaścandraḥ |
rajorūpo raviḥ |
viṣabhāgo raviḥ |
amṛtabhāgaścandramāḥ |
tāveva sarvakālaṃ dhatte |
suṣumnā kālabhoktrī bhavati |
suṣumnā pṛṣṭhapārśvayoḥ sarasvatīkuhū bhavataḥ |
yaśasvinīkuhūmadhye vāruṇī pratiṣṭhitā bhavati |
pūṣāsarasvatīmadhye payasvinī bhavati |
gāndhārīsarasvatimadhye yaśasvinī bhavati |
kandamaye'lambusā bhavati|
suṣumnāpūrvabhāge meḍhrāntaṃ kuhūrbhavati |
kuṇḍalinyā adhaścordhvaṃ vāruṇī sarvagāminī bhavati |
yaśasvinī saumyā ca pādāṅguṣṭhāntamiṣyate |
piṅgalā cordhvagā yāmyanāsāntaṃ bhavati |
piṅgalāyāḥ pṛṣṭhato yāmyanetrānataṃ pūṣā bhavati |
yāmyakarṇāntaṃ yaśasvinī bhavati |
jihvāyā ūrdhvānataṃ sarasvatī bhavati |
āsavyakarṇāntamūrdhvagā śaṅkhinī bhavati |
iḍāpṛṣṭhabhāgātsavyanetrāntagā gāndhārī bhavati |
pāyumūlādadhordhvagālambusā bhavati |
etāśca caturdaśasu nāḍīṣvanyā nāḍyaḥ saṃbhavanti |
tāsvanyāstāsvanyā bhavantīti vijñeyāḥ ||
yathāśvatthādipatraṃ śirābhirvyāptamevaṃ śarīraṃ nāḍībhirvyāptam |
prāṇāpānasamānodānavyānā nāgakūrmakṛkaradevadattadhanañjayā ete daśa vāyavaḥ sarvāsu nāḍīṣu caranti |
āsyanāsikākaṇṭhanābhipādāṅguṣṭhadvayakuṇḍalyadhaścordhvabhāgeṣu prāṇaḥ saṃcarati |
śrotrākṣikaṭigulphaghrāṇagalasphigdeśeṣu vyānaḥ saṃcarati |
gudameḍhrorujānūdaravṛṣaṇakaṭijaṅghānābhigudāgnyagāreṣvapānaḥ saṃcarati |
sarvasandhistha udānaḥ |
pādahastayorapi sarvagātreṣu sarvavyāpī samānaḥ |
bhuktānnarasādikaṃ gātregninā saha vyāpayandvisaptatisahasreṣu nāḍīmārgeṣu caransamānavāyuragninā saha sāṅgopāṅgakalevaraṃ vyāpnoti |
nāgādivāyavaḥ pañcatvagasthyādisaṃbhavāḥ |
tundasthaṃ jalamannaṃ ca rasādiṣu samīritaṃ tundamadhyagataḥ prāgastāni pṛthakkuryāt |
agnerupari jalaṃ sthāpya jaloparyannādīni saṃsthāpya svayamapānaṃ samprāpya tenaiva saha mārutaḥ prayāti dehamadhyagataṃ jvalanam |
vāyunā pālito vahnirapānena śanairdehamadhye jvalati |
jvalano jvālābhiḥ prāṇena koṣṭhamadhyagataṃ jalamatyuṣṇamakarot |
jalopari samarpitavyañjanasaṃyuktamannaṃ vahnisaṃyuktavāriṇā pakvamakarot |
tena svedamūtrajalaraktavīryarūparasapurīṣādikaṃ prāṇaḥ pṛthakkuryāt |
samānavāyunā saha sarvāsu nāḍīṣu rasaṃ vyāpayañchvāsarūpeṇa dehe vāyuścarati |
navabhirvyomarandhraiḥ śarīrasya vāyavaḥ kurvanti viṇmūtrādivisarjanam |
niśvāsocchvāsakāsaśca prāṇakarmocyate |
viṇmūtrādivisarjanamapānavāyukarma |
hānopādānaceṣṭādi vyānakarma |
dehasyonnayanādikamudānakarma |
śarīrapoṣaṇādikaṃ samānakarma |
udgārādi nāgakarma |
nimīlanādi kūrmakarma |
kṣutkaraṇaṃ kṛkarakarma |
tandrā devadattakarma |
śleṣmādi dhanañjayakarma |
evaṃ nāḍīsthānaṃ vāyusthānaṃ tatkarma ca samyagjñātvā nāḍīsaṃśodhanaṃ kuryāt || 4 ||

Übersetzung:
Dann fragte Shandilya Atharvan so: „Mit welchen Mitteln werden die Nadis gereinigt? Wie viele sind sie an Zahl? Wie entstehen sie? Welche Vayus (Lebensluft) befinden sich in ihnen? Was sind ihre Sitze? Was sind ihre Funktionen? Was ist es wert, im Körper erkannt zu werden, bitte sag es mir.“ Darauf antwortete Atharvan (so): “Dieser Körper ist sechsundneunzig Fingerbreiten lang. Prana erstreckt sich zwölf Fingerbreiten über den Körper hinaus. Derjenige, der durch die Praxis des Yoga sein Prana in seinem Körper reduziert, um es gleich oder nicht kleiner als das Feuer in ihm zu machen, wird der größte der Yogis. Beim Menschen liegt in der Körpermitte die dreieckige, wie geschmolzenes Gold leuchtende Region des Feuers. In vierfüßigen Tieren ist es (Feuer) viereckig. In Vögeln ist es rund. In seinem Zentrum (der Region des Feuers) befindet sich die reinigende, wohltuende und subtile Flamme. Zwei Fingerbreiten oberhalb des Anus und zwei Fingerbreiten unterhalb des Geschlechtsorgans liegt beim Menschen die Körpermitte. Bei vierfüßigen Tieren ist es die Mitte des Herzens. Bei Vögeln ist es die Mitte des Körpers. Neun Fingerbreiten oberhalb der Körpermitte befindet sich ein eiförmiges Gebilde von vier Fingerbreiten Länge und Breite. In seiner Mitte befindet sich der Nabel. In ihm befindet sich das Chakra (das Rad) mit zwölf Speichen. In der Mitte des Chakra wandert der Jiva (Atman) umher, angetrieben von seinen guten und schlechten Taten. Wie eine Spinne sich in einem Netz feiner Fäden hin und her bewegt, so bewegt sich Prana hier herum. In diesem Körper reitet der Jiva auf Prana. In der Mitte des Nabels und darüber liegt der Sitz von Kundalini. Die Kundalini-Shakti besitzt die Gestalt der acht Prakritis und windet sich achtfach. Von der sogenannten Skandha-Region aus hält die Bewegung der Vayus Speise und Trank ringsum in ihrer Ordnung. Mit ihrem Kopf verschließt sie die Öffnung des Brahmarandhra, und während der Yogapraxis wird sie durch das Feuer des Apana erweckt; dann leuchtet es mit großem Glanz im Raum des Herzens als Erkenntnis. Um die im Zentrum liegende Kundalini befinden sich vierzehn Hauptnadis, nämlich Ida, Pingala, Sushumna, Saraswati, Varuni, Pusha, Hastijihva, Yashasvini, Vishvodhari, Kuhu, Shankhini, Payasvini, Alambusa und Gandhari. Von ihnen wird gesagt, dass Sushumna die Stütze des Universums und der Weg zur Befreiung ist. Hinter der Afterregion verlaufend, ist sie mit der Wirbelsäule verbunden und erstreckt sich bis zum Brahmarandhra des Kopfes und ist unsichtbar, fein und vaishnavisch (oder hat die Shakti-Kraft von Vishnu). Der Mond bewegt sich in Ida und die Sonne in Pingala. Der Mond hat die Natur von Tamas und die Sonne von Rajas. Der Sonne wird das Gift, dem Mond der Nektar zugeordnet. Beide zeigen die Zeit an; Sushumna dagegen gilt als die Verzehrerin der Zeit. Auf der Rückseite und auf der Seite von Sushumna befinden sich Saraswati bzw. Kuhu. Zwischen Yashasvini und Kuhu steht Varuni. Zwischen Pusha und Saraswati liegt Payasvini. Zwischen Gandhari und Saraswati befindet sich Yashasvini. In der Mitte des Nabels befindet sich Alambusa. Vor Sushumna befindet sich Kuhu, das bis zum Genitalorgan reicht. Über und unter Kundalini befindet sich Varuni, das überall verläuft. Yashasvini, die schöne oder mondhafte Nadi, verläuft zu den großen Zehen. Pingala geht nach oben zum rechten Nasenloch. Payasvini verläuft zum rechten Ohr. Saraswati verläuft zur Zunge und Shankhini zum linken Ohr, (während) Gandhari hinter Ida zum linken Auge verläuft. Alambusa geht nach oben und unten von der Wurzel des Anus. Von diesen vierzehn Nadis gehen weitere, feinere Nadis hervor; aus diesen wiederum entstehen weitere, und aus diesen wiederum entstehen weitere; so sollte es bekannt sein. Wie das Blatt des Ashvattha-Baums (Ficus religiosa) usw. mit winzigen Fasern bedeckt ist, so ist auch dieser Körper von Nadis durchdrungen. „Prana, Apana, Samana, Udana, Vyana, Naga, Kurma, Krikara, Devadatta und Dhananjaya – diese zehn Vayus (Lebensluft) bewegen sich in allen Nadis. Prana wirkt in den Nasenlöchern, der Kehle, dem Nabel, den beiden großen Zehen und dem unteren und dem oberen Teil von Kundalini. Vyana wirkt im Ohr, dem Auge, den Lenden, den Knöcheln, der Nase, dem Hals und dem Gesäß. Apana wirkt im Anus, den Genitalien, den Oberschenkeln, den Knien, dem Bauch, den Hoden, den Lenden, den Waden, dem Nabel und dem Bereich von Anus und Verdauungsfeuer. Udana wirkt in allen Gelenken und auch in den Händen und Beinen. Samana durchdringt alle Teile des Körpers. Zusammen mit dem Feuer im Körper bewirkt es, dass sich die aufgenommenen Speisen und Getränke im Körper ausbreiten. Es bewegt sich in den zweiundsiebzigtausend Nadis und durchdringt den ganzen Körper zusammen mit dem Feuer. Die fünf Vayus, die mit Naga beginnen, gehen zur Haut, zu den Knochen usw. Prana, das im Nabel ist, trennt die Nahrung und das Getränk, das dort ist, und bildet daraus Rasa und die weiteren Körpersubstanzen. Prana ordnet Wasser über dem Feuer und die Nahrung über beziehungsweise in dem Wasser; dann verbindet es sich mit Apana und facht das Feuer in der Körpermitte an. Das Feuer, das so vom Apana angefacht wird, nimmt in der Mitte des Körpers allmählich an Helligkeit zu. Dann bewirkt es durch seine Flammen, dass das Wasser, das vom Prana in den Darm gebracht wird, heiß wird. Feuer und Wasser bewirken gemeinsam, dass Speise und Zutaten in angemessener Weise verdaut werden. Dann sondert Prana Schweiß, Urin, Wasser, Blut, Samen, Kot und Ähnliches voneinander. Zusammen mit Samana führt Prana den Nahrungsessenz genannten Rasa zu allen Nadis und bewegt sich als Atem im Körper. Die Vayus scheiden den Urin, den Kot usw. durch die neun Öffnungen im Körper aus, die mit der Außenluft verbunden sind. Die Funktionen von Prana sind Einatmung, Ausatmung und Husten. Die von Apana sind die Ausscheidung des Kots und des Urins. Vyana ermöglicht Geben und Nehmen. Udana hält den Körper aufrecht. Samana ernährt den Körper. Naga bewirkt unter anderem Aufstoßen und Erbrechen, Kurma die Bewegung der Augenlider, Krikara Hunger, Devadatta Schläfrigkeit und Dhananjaya Schleimbildung.

Wort-für-Wort-Übersetzung: nāḍī-śuddhiḥ – Reinigung der Nadis (Nadi Shuddhi); vāyavaḥ – Lebenskräfte (Vayu); ṣaṇṇavati-aṅgula – sechsundneunzig Fingerbreiten; prāṇaḥ – Lebenshauch (Prana); deha-madhyam – Körpermitte; vahni-sthānam – Sitz des Feuers (Agni).
dvādaśa-aram cakram – Rad mit zwölf Speichen (Chakra); jīvaḥ – individuelles Lebewesen (Jiva); karma-preritaḥ – durch Karma bewegt (Karma); kuṇḍalinī-śaktiḥ – Kundalini-Kraft (Kundalini, Shakti); aṣṭa-prakṛti-rūpā – von achtfacher Natur (Prakriti); brahmarandhram – Scheitelöffnung (Brahmarandhra).
suṣumnā – mittlere Nadi (Sushumna); iḍā – linke Nadi (Ida); piṅgalā – rechte Nadi (Pingala); sarasvatī, vāruṇī, pūṣā, hastijihvā, yaśasvinī, viśvodharī, kuhū, śaṅkhinī, payasvinī, alambusā, gāndhārī – die weiteren genannten Hauptnadis.
prāṇa, apāna, samāna, udāna, vyāna – fünf Hauptvayus (Prana, Apana, Samana, Udana, Vyana); nāga, kūrma, kṛkara, devadatta, dhanañjaya – fünf weitere Vayus; ucchvāsa-niḥśvāsa – Ein- und Ausatmen; unmīlana – Öffnen der Augenlider; kṣut – Hunger; tandrā – Schläfrigkeit.

1.5 Shandilya Upanishad: Reinigung der Nadis
yamaniyamayutaḥ puruṣaḥ sarvasaṅgavivarjitaḥ kṛtavidyaḥ satyadharmarato jitakrodho guruśuśrūṣānirataḥ pitṛmātṛvidheyaḥ svāśramoktasadācāravidvacchikṣitaḥ phalamūlodakānvitaṃ tapovanaṃ prāpya ramyadeśe brahmaghoṣasamanvite svadharmaniratabrahmavitsamāvṛte phalamūlapuṣpavāribhiḥ susampūrṇe devāyatane nadītīre grāme nagare vāpi suśobhanamaṭhaṃ nātyuccanīcāyatamalpadvāraṃ gomayādiliptaṃ sarvarakṣāsamanvitaṃ kṛtvā tatra vedāntaśravaṇaṃ kurvanyogaṃ samārabhet |
ādau vināyakaṃ sampūjya sveṣṭadevatāṃ natvā pūrvoktāsane sthitvā prāṅmukha udaṅmukho vāpi mṛdvāsaneṣu jitāsanagato vidvānsamagrīvaśironāsāgradṛgbhrūmadhye śaśabhṛdbiṃbaṃ paśyannetrābhyāmamṛtaṃ pibet |
dvādaśamātrayā iḍayā vāyumāpūryodare sthitaṃ jvālāvalīyutaṃ rephabinduyuktamagnimaṇḍalayutaṃ dhyāyedrecayetpiṅgalayā |
punaḥ piṅgalayāpūrya kumbhitvā recayediḍayā |
tricatustricatuḥsaptatricāturmāsaparyantaṃ trisandhiṣu tadantarāleṣu ca ṣaṭkṛtva ācarennāḍīśuddhirbhavati |
tataḥ śarīre laghudīptivahnivṛddhinādābhivyaktirbhavati || 5 ||

Übersetzung:
Nachdem man Sitz, Verlauf und Aufgaben der Nadis und Vayus verstanden hat, soll man die Reinigung der Nadis beginnen. Der Übende soll in Yama und Niyama gefestigt sein, unnötige Gesellschaft meiden, Studium und Pflichten erfüllt haben, an Wahrheit und Rechtschaffenheit Freude finden, den Zorn beherrschen, dem Lehrer dienen, den Eltern gehorsam sein und die Pflichten seines Lebensstandes kennen. Er wähle einen angenehmen, geschützten Ort, etwa einen heiligen Hain mit Wasser, Früchten und Wurzeln, einen Tempel, ein Flussufer, ein Dorf oder eine Stadt, und richte dort eine schlichte, saubere Übungsstätte ein. Nach dem Hören der Vedanta-Lehre, der Verehrung Ganeshas und der gewählten Gottheit setzt er sich auf eine weiche Unterlage, nach Osten oder Norden gewandt, hält Kopf und Nacken aufrecht und richtet den Blick auf die Nasenspitze. Zwischen den Augenbrauen soll er die Mondsphäre betrachten und den von dort strömenden Nektar aufnehmen. Während er zwölf Matras lang durch Ida einatmet, betrachtet er im Bauch die flammende Feuersphäre mit der Keimsilbe ra; danach atmet er durch Pingala aus. Dann atmet er durch Pingala ein, hält den Atem und atmet durch Ida aus. Der Sanskrittext nennt hierfür eine gestufte, über längere Zeiträume verteilte Übung zu den drei Sandhyas und in ihren Zwischenzeiten. Dadurch sollen die Nadis rein, der Körper leicht und leuchtend, das innere Feuer stärker und der innere Klang wahrnehmbar werden.

Wort-für-Wort-Übersetzung: nāḍī-saṃśodhanam – vollständige Reinigung der Nadis (Nadi Shodhana); yama-niyama-yuktaḥ – mit Yama und Niyama verbunden; saṅga-vivarjitaḥ – Gesellschaft und Anhaftung meidend; guru-śuśrūṣā – Dienst am Lehrer; satya-dharma-rataḥ – an Wahrheit und Dharma Freude findend (Dharma).
puṇya-deśa – heiliger Ort; maṭha – Kloster oder Übungsstätte; prāṅmukhaḥ udaṅmukhaḥ vā – nach Osten oder Norden gewandt; sama-grīva-śiraḥ – Hals und Kopf aufrecht; nāsāgra-dṛk – den Blick an der Nasenspitze haltend; iḍayā vāyum āpūrya – durch Ida einatmend; piṅgalayā recayet – durch Pingala ausatmend.
mātrā – Zeitmaß (Matra); sandhyā – Übergangszeit des Tages (Sandhya); nāḍyaḥ śuddhāḥ – die Nadis werden rein; deha-laghutā – Leichtigkeit des Körpers; vahni-vṛddhi – Zunahme des inneren Feuers; nāda-abhivyaktiḥ – Hervortreten des inneren Klangs (Nada).

1.6 Shandilya Upanishad: Pranayama und der Pranava
prāṇāpānasamāyogaḥ prāṇāyāmo bhavati |
recakapūrakakumbhakabhedena sa trividhaḥ |
te varṇātmakāḥ |
tasmātpraṇava eva prāṇāyāmaḥ padmādyāsanasthaḥ pumānnāsāgre śaśabhṛdbimbajyotsnājālavitānitākāramūrtī raktāṅgī haṃsavāhinī daṇḍahastā bālā gāyatrī bhavati |
ukāramūrtiḥ śvetāṅgī tārkṣyavāhinī yuvatī cakrahastā sāvitrī bhavati |
makāramūrtiḥ kṛṣṇāṅgī vṛṣabhavāhinī vṛddhā triśūladhāriṇī sarasvatī bhavati |
akārāditrayāṇāṃ sarvakāraṇamekākṣaraṃ paraṃjyotiḥ praṇavaṃ bhavatīti dhyāyet |
iḍayā bāhyādvāyumāpūrya ṣoḍaśamātrābhirakāraṃ cintayanpūritaṃ vāyuṃ catuḥṣaṣṭimātrābhiḥ kumbhayitvokāraṃ dhyāyanpūritaṃ piṅgalayā dvātriṃśanmātrayā makāramūrtidhyānenaivaṃ krameṇa punaḥ punaḥ kuryāt || 6 ||

Übersetzung:
Pranayama wird als Verbindung von Prana und Apana erklärt. Es umfasst Ausatmung, Einatmung und Atemruhe und wird mit den Lauten des Sanskritalphabets verbunden; deshalb gilt der Pranava, Om, als das Wesen des Pranayama. Im Padmasana soll der Übende an der Nasenspitze Gayatri betrachten: rot, von zahllosen Mondstrahlen umgeben, auf einem Hamsa sitzend und eine Keule tragend; sie ist die sichtbare Gestalt des Lautes A. Savitri, weiß, auf Garuda reitend und einen Diskus tragend, entspricht U. Saraswati, dunkel, auf einem Stier reitend und einen Dreizack tragend, entspricht M. Der eine Laut Om, das höchste Licht, ist der Ursprung dieser drei Laute. Der Text lehrt sodann: sechzehn Matras lang durch Ida einatmen und A betrachten, vierundsechzig Matras lang halten und U betrachten, zweiunddreißig Matras lang ausatmen und M betrachten. Diese Folge soll wiederholt werden.

Wort-für-Wort-Übersetzung: prāṇāpāna-samāyogaḥ – Verbindung von Prana und Apana; recaka – Ausatmung (Rechaka); pūraka – Einatmung (Puraka); kumbhaka – Atemruhe (Kumbhaka); praṇavaḥ – Om als heiliger Laut (Pranava).
gāyatrī – Gayatri (Gayatri); haṃsa-vāhinī – auf einem Hamsa reitend (Hamsa); akāra – Laut A; sāvitrī – Savitri; ukāra – Laut U; sarasvatī – Saraswati (Saraswati); makāra – Laut M; paramaṃ jyotiḥ – höchstes Licht (Jyoti).
ṣoḍaśa-mātrā – sechzehn Matras; catuḥṣaṣṭi-mātrā – vierundsechzig Matras; dvātriṃśat-mātrā – zweiunddreißig Matras; dhyāyet – er soll betrachten; punaḥ punaḥ kuryāt – er soll es wieder und wieder üben.

1.7 Shandilya Upanishad: Kumbhaka, Mudras und Samyama
athāsanadṛḍho yogī vaśī mitahitāśanaḥ suṣumnānāḍīsthamalaśoṣārthaṃ yogī baddhapadmāsano vāyuṃ candreṇāpūrya yathāśakti kumbhayitvā sūryeṇa recayitvā punaḥ sūryeṇāpūrya kumbhayitvā candreṇa virecya yayā tyajettayā sampūrya dhārayet |
tadete ślokā bhavanti |
prāṇaṃ prāgiḍayā pibenniyamitaṃ bhūyo'nyayā recayetpītvā piṅgalayā samīraṇamatho baddhvā tyajedvāmayā |
sūryācandramasoranena vidhinā'bhyāsaṃ sadā tanvatāṃ śuddhā nāḍigaṇā bhavanti yamināṃ māsatrayādūrdhvataḥ || 1 ||
prātarmadhyandine sāyamardharātre tu kumbhakān |
śanairaśītiparyantaṃ caturvāraṃ samabhyaset || 2 ||
kanīyasi bhavetsvedaḥ kaṃpo bhavati madhyame |
uttiṣṭhattyuttame prāṇarodhe padmāsanaṃ mahat || 3 ||
jalena śramajātena gātramardanamācaret |
dṛḍhatā laghutā cāpi tasya gātrasya jāyate || 4 ||
abhyāsakāle prathamaṃ śastaṃ kṣīrājyabhojanam |
tato'bhyāse sthirībhūte na tāvanniyamagrahaḥ || 5 ||
yathā siṃho gajo vyāghro bhavedvaśyaḥ śanaiḥ śanaiḥ |
tathaiva sevito vāyuranyathā hanti sādhakam || 6 ||
yuktaṃ yuktaṃ tyajedvāyuṃ yuktaṃ yuktaṃ ca pūrayet |
yuktaṃ yuktaṃ ca badhnīyādevaṃ siddhimavāpnuyāt || 7 ||
yatheṣṭadhāraṇādvāyoranalasya pradīpanam |
nādābhivyaktirārogyaṃ jāyate nāḍiśodhanāt || 8 ||
vidhivatprāṇasaṃyāmairnāḍīcakre viśodhite |
suṣumnāvadanaṃ bhittvā sukhādviśati mārutaḥ || 9 ||
mārute madhyasaṃcāre manaḥsthairyaṃ prajāyate |
yo manaḥsusthiro bhāvaḥ saivāvasthā manonmanī || 10 ||
pūrakānte tu kartavyo bandho jālandharābhidhaḥ |
kumbhakānte recakādau kartavyastūḍḍiyāṇakaḥ || 11 ||
adhastātkuñcanemāśu kaṇṭhasaṅkocane kṛte |
madhye paścimatānena syātprāṇo brahmanāḍigaḥ || 12 ||
apānamūrdhvamutthāpya prāṇaṃ kaṇṭhādadho nayan |
yogī jarāvinirmuktaḥ ṣoḍaśo vayasā bhavet || 13 ||
sukhāsanastho dakṣanāḍyā bahisthaṃ pavanaṃ samākṛṣyākeśamānakhāgraṃ kumbhayitvā savyanāḍyā recayet |
tena kapālaśodhanaṃ vātanāḍīgatasarvarogasarvavināśanaṃ bhavati |
hṛdayādikaṇṭhaparyantaṃ sasvanaṃ nāsābhyāṃ śanaiḥ pavanamākṛṣya yathāśakti kumbhayitvā iḍayā virecya gacchaṃstiṣṭhankuryāt |
tena śleṣmaharaṃ jaṭharāgnivardhanaṃ bhavati |
vaktreṇa sītkārapūrvakaṃ vāyuṃ gṛhītvā yathāśakti kumbhayitvā nāsābhyāṃ recayet |
tena kṣuttṛṣṇālasyanidrā na jāyate |
jihvayā vāyuṃ gṛhītvā yathāśakti kumbhayitvā nāsābhyāṃ recayet |
tena gulmaplīhajvarapittakṣudhādīni naśyanti ||
atha kumbhakaḥ |
sa dvividhaḥ sahitaḥ kevalaśceti |
recakapūrakayuktaḥ sahitaḥ tadvivarjitaḥ kevalaḥ |
kevalasiddhiparyantaṃ sahitamabhyaset |
kevalakumbhake siddhe triṣu lokeṣu na tasya durlabhaṃ bhavati |
kevalakumbhakātkuṇḍalinībodho jāyate |
tataḥ kṛśavapuḥ prasannavadano nirmalalocano'bhivyaktanādo nirmuktarogajālo jitabinduḥ paṭvagnirbhavati |
antarlakṣyaṃ bahirdṛṣṭirnimeṣonmeṣavarjitā |
eṣā sā vaiṣṇavī mudrā sarvatantreṣu gopitā || 14 ||
antarlakṣyavilīnacittapavano yogī sadā vartate dṛṣṭyā niścalatārayā bahiradhaḥ paśyannapaśyannapi |
mudreyaṃ khalu khecarī bhavati sā lakṣyaikatānā śivā śūnyāśūnyavivarjitaṃ sphurati sā tattvaṃ padaṃ vaiṣṇavī || 15 ||
ardhonmīlitalocanaḥ sthiramanā nāsāgradattekṣaṇaścandrārkāvapi līnatāmupanayanniṣpandabhāvottaram |
jyotīrūpamaśīṣabāhyarahitaṃ dedīpyamānaṃ paraṃ tattvaṃ tatparamasti vastuviṣayaṃ śāṇḍilya viddhīha tat || 16 ||
tāraṃ jyotiṣi saṃyojya kiñcidunnamayanbhruvau |
pūrvābhyāsasya mārgo'yamunmanīkārakaḥ kṣaṇāt || 17 ||
tasmātkhecarīmudrāmabhyaset |
tata unmanī bhavati |
tato yoganidrā bhavati |
labdhayoganidrasya yoginaḥ kālo nāsti |
śaktimadhye manaḥ kṛtvā śaktiṃ mānasamadhyagām |
manasā mana ālokya śāṇḍilya tvaṃ sukhī bhava || 18 ||
khamadhye kuru cātmānamātmamadhye ca khaṃ kuru |
sarvaṃ ca khamayaṃ kṛtvā na kiñcidapi cintaya || 19 ||
bāhyacintā na kartavyā tathaivāntaracintikā |
sarvacintāṃ parityajya cinmātraparamo bhava || 20 ||
karpūramanale yadvatsaindhavaṃ salile yathā |
tathā ca līyamānaṃ ca manastattve vilīyate || 21 ||
jñeyaṃ sarvapratītaṃ ca tajjñānaṃ mana ucyate |
jñānaṃ jñeyaṃ samaṃ naṣṭaṃ nānyaḥ panthā dvitīyakaḥ || 22 ||
jñeyavastuparityāgādvilayaṃ yāti mānasam |
mānase vilayaṃ yāte kaivalyamavaśiṣyate || 23 ||
dvau kramau cittanāśasya yogo jñānaṃ munīśvara |
yogastadvṛttirodho hi jñānaṃ samyagavekṣaṇam || 24 ||
tasminnirodhite nūnamupaśāntaṃ mano bhavet |
manaḥspandopaśāntāyaṃ saṃsāraḥ pravilīyate || 25 ||
sūryālokaparispandaśāntau vyavahṛtiryathā |
śāstrasajjanasamparkavairāgyābhyāsayogataḥ || 26 ||
anāsthāyāṃ kṛtāsthāyāṃ pūrvaṃ saṃsāravṛttiṣu |
yathābhivāñchitadhyānācciramekatayohitāt || 27 ||
ekatattvadṛḍhābhyāsātprāṇaspando nirudhyate |
pūrakādyanilāyāmādṛḍhābhyāsadakhedajāt || 28 ||
ekāntadhyānayogācca manaḥspando nirudhyate |
oṅkāroccāraṇaprāntaśabdatattvānubhāvanāt |
suṣupte saṃvidā jñāte prāṇaspando nirudhyate || 29 ||
tālumūlagatāṃ yatnājjihvayākramya ghaṇṭikām |
ūrdhvarandhraṃ gate prāṇe prāṇaspando nirudhyate || 30 ||
prāṇe galitasaṃvittau tālūrdhvaṃ dvādaśāntage |
abhyāsādūrdhvarandhreṇa prāṇaspando nirudhyate || 31 ||
dvādaśāṅgulaparyante nāsāgre vimale'mbare |
saṃviddṛśi praśāmyantyāṃ prāṇaspando nirudhyate || 32 ||
bhrūmadhye tārakālokaśāntāvantamupāgate |
cetanaikatane baddhe prāṇaspando nirudhyate || 33 ||
omityeva yadudbhūtaṃ jñānaṃ jñeyātmakaṃ śivam |
asaṃspṛṣṭavikalpāṃśaṃ prāṇaspando nirudhyate || 34 ||
cirakālaṃ hṛdekāntavyomasaṃvedanānmune |
avāsanamanodhyānātprāṇaspando nirudhyate || 35 ||
ebhiḥ kramaistathānyaiśca nānāsaṃkalpakalpitaiḥ |
nānādeśikavaktrasthaiḥ prāṇaspando nirudhyate || 36 ||
ākuñcanena kuṇḍalinyāḥ kavāṭamudghāṭya mokṣadvāraṃ vibhedayet |
yena mārgeṇa gantavyaṃ taddvāraṃ mukhenācchādya prasuptā kuṇḍalinī kuṭilākārā sarpavadveṣṭitā bhavati |
sā śaktiryena cālitā syātsa tu mukto bhavati |
sā kuṇḍalinī kaṇṭhordhvabhāge suptā cedyogināṃ muktaye bhavati |
bandhanāyādho mūḍhānām |
iḍādimārgadvayaṃ vihāya suṣumnāmārgeṇāgacchettadviṣṇoḥ paramaṃ padam |
marudabhyasanaṃ sarvaṃ manoyuktaṃ samabhyaset itaratra na kartavyā manovṛttirmanīṣiṇā || 37 ||
divā na pūjayedviṣṇuṃ rātrau naiva prapūjayet |
satataṃ pūjayedviṣṇuṃ divārātraṃ na pūjayet || 38 ||
suṣiro jñānajanakaḥ pañcasrotaḥsamanvitaḥ |
tiṣṭhate khecarī mudrā tasminsthāne na saṃśayaḥ || 39 ||
savyadakṣiṇanāḍīstho madhye carati mārutaḥ |
tiṣṭhataḥ khecarī mudrā tasminsthāne na saṃśayaḥ || 40 ||
iḍāpiṅgalayormadhye śūnyaṃ caivānilaṃ graset |
tiṣṭhantī khecarī mudrā tatra satyaṃ pratiṣṭhitam || 41 ||
somasūryadvayormadhye nirālambatale punaḥ |
saṃsthitā vyomacakre sā mudrā nāmnā ca khecarī || 42 ||
chedanacālanadāhaiḥ phalāṃ parāṃ jihvāṃ kṛtvā dṛṣṭiṃ bhrūmadhye sthāpya kapālakuhare jihvā viparītagā yadā bhavati tadā khecarī mudrā jāyate |
jihvā cittaṃ ca khe carati tenordhvajihvaḥ pumānamṛto bhavati |
vāmapādamūlena yoniṃ sampīḍya dakṣiṇapādaṃ prasārya taṃ karābhyāṃ dhṛtvā nāsābhyāṃ vāyumāpūrya kaṇṭhabandhaṃ samāropyordhvato vāyuṃ dhārayet |
tena sarvakleśahāniḥ |
tataḥ pīyūṣamiva viṣaṃ jīryate |
kṣayagulmagudāvartajīrṇatvagādidoṣā naśyanti |
eṣa prāṇajayopāyaḥ sarvamṛtyūpaghātakaḥ |
vāmapādapārṣṇiṃ yonisthāne niyojya dakṣiṇacaraṇaṃ vāmorūpari saṃsthāpya vāyumāpūrya hṛdaye cubukaṃ nidhāya yonimākuñcya manomadhye yathāśakti dhārayitvā svātmānaṃ bhāvayet |
tenāparokṣasiddhiḥ |
bāhyātprāṇaṃ samākṛṣya pūrayitvodare sthitam |
nābhimadhye ca nāsāgre padāṅguṣṭhe ca yatnataḥ || 43 ||
dhārayenmanasā prāṇaṃ sandhyākāleṣu vā sadā |
sarvarogavinirmukto bhavedyogī gataklamaḥ || 44 ||
nāsāgre vāyuvijayaṃ bhavati |
nābhimadhye sarvarogavināśaḥ |
pādāṅguṣṭhadāraṇāccharīralaghutā bhavati |
rasanādvāyumākṛṣya yaḥ pibetsatatataṃ naraḥ |
śramadāhau tu na syātāṃ naśyanti vyādhayastathā || 45 ||
sandhyayorbrāhmaṇaḥ kāle vāyumākṛṣya yaḥ pibet |
trimāsāttasya kalyāṇī jāyate vāk sarasvatī || 46 ||
evaṃ ṣaṇmāsābhyāsātsarvaroganivṛttiḥ |
jihvayā vāyumānīya jihvāmūle nirodhayet |
yaḥ pibedamṛtaṃ vidvānsakalaṃ bhadramaśnute || 47 ||
ātmanyātmānamiḍayā dhārayitvā bhruvontare |
vibhedya tridaśāhāraṃ vyādhistho'pi vimucyate || 48 ||
nāḍībhyāṃ vāyumāropya nābhau tundasya pārśvayoḥ |
ghaṭikaikāṃ vahedyastu vyādhibhiḥ sa vimucyate || 49 ||
māsamekaṃ trisandhyaṃ tu jihvayāropya mārutam |
vibhedya tridaśāhāraṃ dhārayettundamadhyame || 50 ||
jvarāḥ sarve'pi naśyanti viṣāṇi vividhāni ca |
muhūrtamapi yo nityaṃ nāsāgre manasā saha || 51 ||
sarvaṃ tarati pāpmānaṃ tasya janma śatārjitam |
tārasaṃyamātsakalaviṣayajñānaṃ bhavati |
nāsāgre cittasaṃyamādindralokajñānam |
tadadhaścittasaṃyamādagnilokajñānam |
cakṣuṣi cittasaṃyamātsarvalokajñānam |
śrotre cittasya saṃyamādyamalokajñānam |
tatpārśve saṃyamānnirṛtilokajñānam |
pṛṣṭhabhāge saṃyamādvaruṇalokajñānam |
vāmakarṇe saṃyamādvāyulokajñānam |
kaṇṭhe saṃyamātsomalokajñānam |
vāmacakṣuṣi saṃyamācchivalokajñānam |
mūrdhni saṃyamādbrahmalokajñānam |
pādādobhāge saṃyamādatalalokajñānam |
pāde saṃyamādvitalalokajñānam |
pādasandhau saṃyamānnitalalokajñānam |
jaṅghe saṃyamātsutalalokajñānam |
jānau saṃyamānmahātalalokajñānam |
ūrau cittasaṃyamādrasātalalokajñānam |
kaṭau cittasaṃyamāttalātalalokajñānam |
nābhau cittasaṃyamādbhūlokajñānam |
kukṣau saṃyamādbhuvarlokajñānam |
hṛdi cittasya saṃyamātsvarlokajñānam |
hṛdayordhvabhāge cittasaṃyamānmaharlokajñānam |
kaṇṭhe cittasaṃyamājjanolokajñānam |
bhrūmadhye cittasaṃyamāttapolokajñānam |
mūrdhni cittasaṃyamātsatyalokajñānam |
dharmādharmasaṃyamādatītānāgatajñānam |
tattajjantudhvanau cittasaṃyamātsarvajanturutajñānam |
saṃcitakarmaṇi cittasaṃyamātpūrvajātijñānam |
paracitte cittasaṃyamātparacittajñānam |
kāyarūpe cittasaṃyamādanyādṛśyarūpam |
bale cittasaṃyamāddhanumadādibalam |
sūrye cittasaṃyamādbhuvanajñānam |
candre cittasaṃyamāttārāvyūhajñānam |
dhruve tadgatidarśanam |
svārthasaṃyamātpuruṣajñānam |
nābhicakre kāyavyūhajñānam |
kaṇṭhakūpe kṣutpipāsā nivṛttiḥ |
kūrmanāḍyāṃ sthairyam |
tāre siddhadarśanam |
kāyākāśasaṃyamādākāśagamanam |
tattatsthāne saṃyamāttattatsiddhayo bhavanti || 7 ||

Übersetzung:
Dann, nachdem er im Asana gefestigt ist und die vollkommene Selbstbeherrschung bewahrt hat, sollte der Yogi, um die Unreinheiten des Sushumna zu beseitigen, in der Padmasana (Padmasana) sitzen, und nachdem er den Atem durch das linke Nasenloch eingeatmet hat, soll er ihn so lange halten, wie es ihm möglich ist, und durch das rechte Nasenloch ausatmen.Dann atmet er durch das rechte Nasenloch ein, hält den Atem und atmet durch das linke aus, in der Reihenfolge, wobei die folgende Einatmung jeweils durch das Nasenloch geschieht, durch das zuvor ausgeatmet wurde. Dazu werden folgende Verse überliefert: Am Anfang, nachdem er den Atem (Prana) durch das linke Nasenloch eingeatmet hat, sollte er ihn gemäß der Regel durch das andere ausatmen; dann, nachdem er den Atem durch das rechte Nasenloch eingeatmet hat, soll er ihn halten und durch das andere ausatmen.Für diejenigen, die nach diesen Regeln durch das rechte und linke Nasenloch praktizieren, werden die Nadis innerhalb von drei Monaten gereinigt. Er sollte das Atemanhalten bei Sonnenaufgang, Mittag, Sonnenuntergang und um Mitternacht über vier Wochen allmählich bis zu achtzigmal täglich üben. In den frühen Stadien wird Schweiß erzeugt; in der mittleren Phase das Zittern des Körpers und in der letzten Phase, dem Text zufolge, ein Emporsteigen. Diese (Ergebnisse) ergeben sich aus der Lenkung und dem Anhalten des Atems, während er in der Padmasana sitzt. Wenn Schweiß mit Anstrengung aufkommt, sollte er seinen Körper gut reiben. Dadurch wird der Körper fest und leicht. Im frühen Verlauf seiner Praxis ist Essen mit Milch und Ghee ausgezeichnet. Wer sich an diese Regel hält, wird in seiner Praxis fest und bekommt kein Tāpa (oder brennendes Gefühl im Körper). Wie Löwen, Elefanten und Tiger nur allmählich gezähmt werden, so wird auch der Atem nur durch sachgemäße Übung beherrscht; falsch gelenkt kann er den Übenden schädigen. Er sollte (soweit es mit seiner Gesundheit und Sicherheit vereinbar ist) ihn richtig ausatmen, richtig einatmen oder behalten. So wird er (nur) Erfolg haben. Sind die Nadis durch regelmäßiges Pranayama gereinigt, tritt der Atem leicht in die Öffnung der mittleren Sushumna ein und steigt aufwärts. Durch den Verschluss am Hals und das Zusammenziehen des unteren Bereichs, des Apana, tritt Prana in die Sushumna ein, die als mittlere oder westliche Nadi bezeichnet wird. In einer angenehmen Asana sitzend und durch das rechte Nasenloch einatmend, den Atem innerlich vom Haaransatz bis zu den Zehennägeln führend und haltend, soll er durch dasselbe Nasenloch ausatmen. Dadurch wird das Gehirn gereinigt und die Störungen des Vayu werden zerstört.Den Atem hörbar durch die Nasenlöcher (um den Raum zu füllen) vom Herzen bis zum Hals zu ziehen und ihn so lange wie möglich zu halten und anschließend durch die Nase auszuatmen. Dadurch entstehen Hunger, Durst, Müßiggang und Schlaf nicht. Dadurch werden (Krankheiten wie) Gulma, Milzbeschwerden, Gallenstörungen, Fieber und Hunger usw. zerstört. Jetzt werden wir zu Kumbhaka (Zurückhaltung des Atems) übergehen. Es ist von zwei Arten - Sahita und Kevala. Die mit Aus- und Einatmung verbundene Form heißt Sahita. Die davon freie Form heißt Kevala, die reine Atemruhe. Bis Kevala gemeistert ist, soll Sahita geübt werden. Für jemanden, der Kevala beherrscht hat, gibt es nichts Unerreichbares in den drei Welten. Durch Kevala-Zurückhaltung des Atems entsteht die Erkenntnis der Kundalini. Dann wird er schlank im Körper, ruhig im Gesicht und mit klaren Augen, hört die (spirituellen) Klänge deutlich, wird frei von allen Krankheiten und bewahrt seinen Bindu, und sein Verdauungsfeuer erstarkt. Den Geist auf ein inneres Objekt zu richten, während seine Augen nach außen schauen, ohne die Augenlider zu schließen und zu öffnen, wird Vaishnavi Mudra genannt. Das wird in allen tantrischen Werken verborgen gehalten. Mit seinem Geist und Atem, der in einem inneren Objekt absorbiert ist, sieht der Yogi, obwohl er die Objekte außerhalb und unter ihm nicht wirklich sieht, sie immer noch mit Augen, in denen die Pupillen unbewegt sind. Das wird Khechari Mudra genannt. Ihr Feld ist ein innerer Gegenstand; sie wird als sehr wirksam gepriesen. (Dann) dämmert ihm der wirkliche Sitz von Vishnu, der zugleich leer und nicht leer ist. Mit halb geschlossenen Augen und einem festen Geist, seine Augen auf die Spitze seiner Nase richtend und in Sonne und Mond absorbiert werdend, bleibt er so unerschüttert (wird sich dessen bewusst), was von der Form des Lichts ist, das von allen Äußerlichkeiten frei ist, das strahlend ist, was die höchste Wahrheit ist und was darüber hinaus ist. Wenn man den Klang im Licht zusammenführt und die Augenbrauen ein wenig erhebt, ist dies der Weg der früheren Praxis (oder ist ein Teil davon). Dies führt zu dem Zustand des Unmani, der die Zerstörung des Geistes verursacht. Deshalb sollte er die Khechari Mudra praktizieren. Dann erreicht er den Zustand des Unmani und geht in Yoga-Nidra, den yogischen Schlaf, ein. Für jemanden, der diesen Yogaschlaf erhält, existiert die Zeit nicht. Den Geist in die Mitte von Shakti und Shakti in die Mitte des Geistes zu stellen und den Geist mit dem Geist zu betrachten, o Shandilya, ruhe im Glück. Setze den Atman in die Mitte des Raumes und den Raum in die Mitte des Atman, und nachdem du alles auf Akasha zurückgeführt hast, denke an nichts anderes. So wie Kampfer im Feuer und Salz im Wasser absorbiert werden, so geht auch der Geist in der Wirklichkeit auf. Was manas (Geist) genannt wird, ist das Wissen von allem, was bekannt ist, und seine klare Wahrnehmung. Wenn Wissen und Objekt gleichermaßen verloren gehen, gibt es keinen zweiten Weg (oder das ist der einzige Weg). Indem er alle Wahrnehmung von Objekten aufgibt, wird er (der Geist) absorbiert, und wenn der Geist absorbiert wird, bleibt allein Kaivalya, die Befreiung, bestehen. Für die Zerstörung des Citta gibt es zwei Wege - Yoga und Jnana. O Prinz der Weisen! Yoga ist das Zur-Ruhe-Bringen der Bewegungen des Geistes, und Jnana ist die gründliche Erforschung der Wirklichkeit. Wenn die Modifikationen des Geistes unterdrückt werden, erhält er (der Geist) wahrlich Frieden. So wie die Handlungen der Menschen mit dem Stoppen der Schwankungen der Sonne (nämlich mit dem Sonnenuntergang) aufhören, so endet, wenn die Schwankungen des Geistes aufhören, dieser Zyklus von Geburten und Todesfällen. (Dann) werden die Schwankungen des Prana verhindert, durch Wunschlosigkeit gegenüber dem weltlichen Dasein und das Erlöschen seiner Begierden - durch das Studium religiöser Bücher, die Gesellschaft guter Männer, Gleichgültigkeit (gegenüber Genüssen), Üben und Yoga oder lange, entschlossene Betrachtung eines gewählten höheren Gegenstandes oder durch festes Üben einer Wahrheit. Durch die Lenkung und Anhalten des Atems durch Einatmen usw., durch ständige Praxis darin, die keine Müdigkeit verursacht, und durch Meditation an einem abgelegenen Ort werden die Schwankungen des Geistes gestoppt. Durch die richtige Verwirklichung der wahren Natur des Klangs, der am äußersten Ende der Aussprache der Silbe Om (d.h. Ardhamātrā) ist, und wenn Sushupti (traumloser Schlafzustand) richtig durch das Bewusstsein erkannt wird, werden die Schwankungen von Prana unterdrückt. Wenn der Durchgang an der Wurzel des Gaumens, der wie die Glocke ist, das Zäpfchen, durch die Zunge mit Anstrengung geschlossen wird und wenn der Atem durch das obere Loch aufsteigt, dann werden die Fluktuationen von Prana gestoppt. Wenn das Bewusstsein (samvit) in Prana verschmolzen wird, und wenn Prana durch Übung über die obere Öffnung zum Dvadashanta (das zwölfte Zentrum) über dem Gaumen geht, dann werden die Fluktuationen von Prana gestoppt. Wenn das Auge des Bewusstseins (das spirituelle oder dritte Auge) ruhig und klar wird, um in einem Abstand von zwölf Fingerbreiten von der Spitze seiner Nase deutlich im transparenten Akasha sehen zu können, dann werden die Schwankungen von Prana gestoppt. Wenn die Gedanken, die im Geist entstehen, in der ruhigen Betrachtung der Welt des Tāraka (Stern oder Auge) zwischen den Augenbrauen gebunden sind und (so) zerstört werden, dann hören die Fluktuationen auf. Wenn das Wissen, das von der Form des Erkennbaren ist, das wohltätig ist und das von irgendwelchen Modifikationen unberührt ist, in einem auftaucht und allein als Om und kein anderes bekannt ist, dann hören die Fluktuationen des Prana auf. Durch die lange Zeit dauernde Kontemplation des Akasha, der im Herzen ist, und durch die Kontemplation des Geistes, der frei von Vasanas ist, hören die Fluktuationen von Prana auf. Durch diese Methoden und verschiedene andere, die durch das (eigene) Denken und durch die Unterweisung verschiedener geistiger Lehrer vorgeschlagen werden, hören die Fluktuationen auf. Wenn man durch Kontraktion die Tür von Kundalini geöffnet hat, soll die Pforte zur Befreiung entschlossen geöffnet werden. Indem sie mit ihrem Mund die Tür verschließt, durch die man gehen sollte, schläft die Kundalini spiralförmig und wie eine Schlange zusammengerollt. Derjenige, der diese Kundalini bewegt, ist ein befreiter Mensch. Wenn Kundalini im oberen Bereich des Yogi ruht, führt dies der Lehre zufolge zur Befreiung. Ruht sie dagegen im unteren Bereich, bleibt der Unwissende gebunden. Prana soll Ida und Pingala verlassen und sich in der Sushumna bewegen. Das ist der höchste Sitz von Vishnu. Man sollte die Kontrolle des Atems mit der Konzentration des Geistes praktizieren. Der Weise soll dem Geist nicht gestatten, sich auf etwas anderes zu richten. Man sollte Vishnu nicht tagsüber allein anbeten. Man sollte Vishnu nicht in der Nacht allein anbeten; aber er sollte Ihn immer anbeten, und diese Verehrung nicht auf Tag und Nacht als bloße Zeitabschnitte begrenzen. Die weisheitserzeugende Öffnung (nahe dem Zäpfchen) hat fünf Passagen. O Shandilya, das ist die Khechari Mudra; übe sie. Bei jemandem, der Khechari Mudra übt, fließt das Vayu, das vorher durch die linke und rechte Nadis fließt, jetzt durch die mittlere (Sushumna). Es besteht kein Zweifel daran. Du solltest den Atem durch die Leere (Sushumna) zwischen Ida und Pingala schlucken. Das ist wiederum Khechari Mudra, das sich im Akasha-chakra (im Kopf) im nirālamba (stützlosen) Sitz zwischen Sonne und Mond befindet (nämlich, Ida und Pingala). Wenn die Zunge durch den Einschnitt (des Zungenbändchens) und durch Reiben und Melken (nämlich, die Zunge) auf die Länge einer Kala (Fingerbreite) verlängert wurde, fixiere den Blick zwischen den beiden Augenbrauen und schließe das Loch im Schädel mit umgekehrter Zunge. Dies ist Khechari Mudra. Wenn Zunge und Geist sich beide im inneren Raum bewegen, wird dem Übenden Unsterblichkeit zugesprochen. Die Dammregion fest mit der linken Ferse drückend, das rechte Bein ausstrecken, die Füße mit beiden Händen ergreifen und den Atem durch die Nasenlöcher einatmen, Kantha Bandha üben, den Atem nach oben halten. Dadurch werden alle Leiden zerstört; dann wird Gift verdaut, als wäre es Nektar. Asthma, Milzerkrankungen, Störungen der Enddarmregion und die Taubheit der Haut werden entfernt. Dies ist das Mittel, um Prana zu erobern und den Tod zu zerstören. Die Dammregion mit der linken Ferse drückend und den anderen Fuß auf den linken Oberschenkel legend: den Atem einatmen, das Kinn auf der Brust ruhen, die Yoni zusammenziehen und (so weit wie möglich) den Atman als in deinem Geist gelegen betrachten. So wird die direkte Wahrnehmung (der Wahrheit) erreicht. Prana von außen einatmend und den Magen damit füllend, zentriere das Prana mit dem Geist in der Mitte des Nabels, an der Spitze der Nase und an den Zehen während der Sandhyās (Sonnenuntergang und Sonnenaufgang) oder zu allen Zeiten. (So) wird der Yogi von allen Krankheiten und Müdigkeit befreit.Indem er sein Prana an der Spitze seiner Nase zentriert, erlangt er die Meisterschaft über das Luftelement; indem er es in der Mitte seines Nabels zentriert, werden alle Krankheiten zerstört; indem er es an den Zehen zentriert, wird sein Körper leicht. Wer den Atem durch die Zunge trinkt, zerstört Müdigkeit, Durst und Krankheiten. Derjenige, der den Atem während der beiden Sandhyās und der letzten zwei Stunden der Nacht trinkt, dem verheißt der Text, dass Saraswati, die Göttin der Rede, innerhalb von drei Monaten in seiner Sprache gegenwärtig wird, das heißt, dass er redegewandt und gelehrt wird. Der weise Mann, der so Nektar trinkt, genießt allen Wohlstand. Wenn er den Atman in der Atman selbst in der Mitte der Augenbrauen fixiert, (einatmet) durch Ida und den Atem dreißigmal durch diese Mitte führt, wird sogar ein kranker Mann von Krankheit befreit. Wer den Atem durch die Nadis zieht und ihn vierundzwanzig Minuten im Nabel und in den Seiten des Magens behält, wird von Krankheit befreit. Wer während eines Monats während der drei Sandhyās (Sonnenuntergang, Sonnenaufgang und Mitternacht oder Mittag) den Atem durch die Zunge zieht, ihn dreißigmal hindurchführt und mitten im Nabel den Atem behält, wird von allen Fiebern und Giften befreit. Derjenige, der das Prana zusammen mit dem Geist an der Spitze seiner Nase behält, sogar für den Zeitraum eines Muhūrta (achtundvierzig Minuten), zerstört alle Sünden, die von ihm während hundert Geburten begangen wurden. Durch Samyama über Tara, den rettenden Laut Om, erkennt der Yogi alles. Durch Sammlung des Geistes an der Nasenspitze erlangt er Kenntnis der Indra-Welt, durch Sammlung unterhalb davon Kenntnis der Agni-Welt. Samyama des Bewusstseins im Auge führt der Lehre zufolge zur Kenntnis aller Welten, im Ohr zur Yama-Welt, an dessen Seite zur Nirriti-Welt, hinter dem Ohr zur Varuna-Welt, im linken Ohr zur Vayu-Welt, in der Kehle zur Soma-Welt, im linken Auge zur Shiva-Welt und am Scheitel zur Brahma-Welt. Die Sammlung an den Fußsohlen wird mit der Atala-Welt verbunden, an den Füßen mit Vitala, an den Knöcheln mit Nitala, an den Waden mit Sutala, an den Knien mit Mahatala, an den Oberschenkeln mit Rasatala, an der Hüfte mit Talatala, am Nabel mit Bhurloka, im Bauch mit Bhuvarloka, im Herzen mit Svarloka, oberhalb des Herzens mit Maharloka, in der Kehle mit Janaloka, zwischen den Augenbrauen mit Tapoloka und am Scheitel mit Satyaloka. Durch Samyama über Dharma und Adharma erkennt man Vergangenheit und Zukunft; über den Laut eines Wesens dessen Ruf oder Sprache; über das angesammelte Karma frühere Geburten; und über den Geist eines anderen dessen Gedanken. Samyama über die Körpergestalt verleiht eine andere beziehungsweise unsichtbare Gestalt, über Kraft eine Kraft wie die Hanumans, über die Sonne Kenntnis der Welten, über den Mond Kenntnis der Sternordnung und über den Polarstern Kenntnis seiner Bewegung. Durch Samyama über das eigene Selbst entsteht Erkenntnis des Purusha; am Nabel Erkenntnis des Körperaufbaus; an der Halsgrube Freiheit von Hunger und Durst; an der Kurma-Nadi Festigkeit; an der Pupille die Schau der Siddhas; und durch Meisterung des Raumes im Körper die Fähigkeit, sich im Raum zu bewegen. Kurz: Durch Samyama an einem bestimmten Ort entstehen die diesem Ort zugeschriebenen Siddhis.

Wort-für-Wort-Übersetzung: āsana-dṛḍhaḥ – in der Sitzhaltung gefestigt; vaśī – selbstbeherrscht; suṣumnā-mala-śānti – Reinigung der Sushumna; vāma-nāsā-puṭa – linkes Nasenloch; dakṣiṇa-nāsā-puṭa – rechtes Nasenloch; dhārayet – halten; recayet – ausatmen.
sahita-kumbhaka – Atemruhe zusammen mit Ein- und Ausatmung; kevala-kumbhaka – reine Atemruhe (Kevala Kumbhaka); nāḍī-śuddhi – Reinigung der Nadis; kuṇḍalinī-bodha – Erwachen der Kundalini; vaiṣṇavī-mudrā – Vaishnavi-Mudra; khecarī-mudrā – Khechari Mudra (Khechari Mudra); unmanī – Zustand jenseits des gewöhnlichen Geistes (Unmani).
manaḥ – Geist; citta-vṛtti – Bewegung des Bewusstseins (Chitta Vritti); yogaḥ – Yoga; jñānam – Erkenntnis (Jnana); kaivalyam – Befreiung bzw. Alleinsein des Selbst (Kaivalya); vāsanā – latente Neigung (Vasana); oṃkāra – Om-Laut (Omkara); suṣupti – Tiefschlaf (Sushupti).
yoni-saṃkocana – Zusammenziehen der Dammregion; kaṇṭha-bandha – Halsverschluss (Jalandhara Bandha); tāra – der rettende Laut Om; saṃyama – vereinte Praxis von Dharana, Dhyana und Samadhi (Samyama); siddhi – außergewöhnliche Vollendung oder Fähigkeit (Siddhi).
dharma-adharma – heilsames und unheilsames Handeln; sañcita-karma – angesammeltes Karma (Sanchita Karma); para-citta – Geist eines anderen; kāya-rūpa – Körpergestalt; bala – Kraft; puruṣa-jñāna – Erkenntnis des Purusha (Purusha); tārā – Pupille; ākāśa-jaya – Meisterung des Raumes.

1.8 Shandilya Upanishad: Pratyahara
atha pratyāhāraḥ |
sa pañcavidhaḥ viṣayeṣu vicaratāmindriyāṇāṃ balādāharaṇaṃ pratyāharaḥ |
yadyatpaśyati tatsarvamāmeti pratyāhāraḥ |
nityavihitakarmaphalatyāgaḥ pratyāhāraḥ |
sarvaviṣayaparāṅmukhatvaṃ pratyāhāraḥ |
aṣṭādaśasu marmasthāneṣu kramāddhāraṇaṃ pratyāhāraḥ |
pādāṅguṣṭhagulphajaṅghājānūrupāyumeḍhranābhihṛdayakaṇṭhakūpatālunāsākṣibhrūmadhyalalāṭamūrdhni sthānāni |
teṣu kramādārohāvarohakrameṇa pratyāharet || 8 ||

Übersetzung:
Pratyahara wird in fünf Weisen erklärt: als Zurückziehen der Sinne von ihren Gegenständen; als Betrachten alles Wahrgenommenen als Atman; als Verzicht auf die Früchte der täglichen Handlungen; als Abwendung von allen Sinnesobjekten; und als Dharana an den achtzehn empfindlichen Körperstellen. Genannt werden Füße, große Zehen, Knöchel, Waden, Knie, Oberschenkel, Anus, Geschlechtsorgan, Nabel, Herz, Halsgrube, Gaumen, Nase, Augen, der Raum zwischen den Augenbrauen, Stirn und Kopf. Die Aufmerksamkeit wird in auf- und absteigender Reihenfolge durch diese Stellen geführt.

Wort-für-Wort-Übersetzung: pratyāhāraḥ – Zurückziehen der Sinne (Pratyahara); indriyāṇām viṣayeṣu saṅgam – Bindung der Sinne an ihre Gegenstände (Indriya); ātma-bhāvanā – Betrachtung als Atman; karma-phala-tyāgaḥ – Verzicht auf die Früchte des Handelns (Karma Yoga); vimukhatvam – Abwendung.
aṣṭādaśasu marmasthāneṣu dhāraṇam – Sammlung an achtzehn empfindlichen Stellen (Marma); pāda, pādāṅguṣṭha, gulpha, jaṅghā, jānu, ūru – Fuß, großer Zeh, Knöchel, Wade, Knie, Oberschenkel; guda, medhra, nābhi, hṛdaya – Anus, Geschlechtsorgan, Nabel, Herz; kaṇṭha-kūpa, tālu, nāsā, akṣi, bhrū-madhya, lalāṭa, mūrdhan – Halsgrube, Gaumen, Nase, Auge, Augenbrauenmitte, Stirn, Scheitel.

1.9 Shandilya Upanishad: Dharana
atha dhāraṇā |
sā trividhā |
ātmani manodhāraṇaṃ daharākāśe bāhyākāśadhāraṇaṃ pṛthivyaptejovāyvākāśeṣu pañcamūrtidhāraṇaṃ ceti || 9 ||

Übersetzung:
Dharana wird in drei Formen gelehrt: den Geist im Atman festhalten; den äußeren Raum in den Raum des Herzens aufnehmen; und die fünf göttlichen Gestalten in den fünf Elementen Erde, Wasser, Feuer, Luft und Raum betrachten.

Wort-für-Wort-Übersetzung: dhāraṇā – Konzentration, Festhalten (Dharana); ātmani manaḥ-dhāraṇam – den Geist im Atman halten; bāhya-ākāśasya dahara-ākāśe dhāraṇam – den äußeren Raum im feinen Herzensraum halten (Dahara Akasha); pañca-mūrti-dhāraṇam – Betrachtung der fünf Gestalten; pṛthivī, ap, tejas, vāyu, ākāśa – Erde, Wasser, Feuer, Luft und Raum (Pancha Mahabhuta).

1.10 Shandilya Upanishad: Dhyana
atha dhyānam |
taddvividhaṃ saguṇaṃ nirguṇaṃ ceti |
saguṇaṃ mūrtidhyānam |
nirguṇamātmayāthātmyam || 10 ||

Übersetzung:
Dhyana ist zweifach: mit Eigenschaften und ohne Eigenschaften. Saguna-Dhyana ist die Meditation über eine göttliche Gestalt; Nirguna-Dhyana ist die Meditation über die wahre Natur des Atman.

Wort-für-Wort-Übersetzung: dhyānam – Meditation (Dhyana); sa-guṇam – mit Eigenschaften (Saguna); nir-guṇam – ohne Eigenschaften (Nirguna); mūrti-dhyānam – Meditation über eine Gestalt; ātma-yāthātmyam – wahre Natur des Atman.

1.11 Shandilya Upanishad: Samadhi
atha samādhiḥ |
jīvātmaparamātmaikyāvasthātripuṭīrahitā paramānandasvarūpā śuddhacaitanyātmikā bhavati || 11 ||

Übersetzung:
Samadhi ist die Einheit von Jivatman und Paramatman, frei von der Dreiheit aus Erkennendem, Erkenntnis und Erkanntem. Er besitzt die Wesensform höchster Glückseligkeit und ist reines Bewusstsein.

Wort-für-Wort-Übersetzung: samādhiḥ – meditative Einheit (Samadhi); jīva-ātma-parama-ātma-aikya-avasthā – Zustand der Einheit von Jivatman und Paramatman; tri-puṭī-rahitā – frei von der Dreiheit aus Erkennendem, Erkenntnis und Erkanntem; parama-ānanda-svarūpā – von der Natur höchster Glückseligkeit (Ananda); śuddha-caitanya-ātmikā – ihrem Wesen nach reines Bewusstsein (Chaitanya).

Abschluss des 1. Kapitels
iti prathamo'dhyāyaḥ || 1 ||
Damit endet das 1. Kapitel.

2. Kapitel

2.1 Shandilya Upanishad: Die Erkenntnis Brahmans
atha ha śāṇḍilyo ha vai brahmaṛṣiścaturṣu vedeṣu brahmavidyāmalabhamānaḥ kiṃ nāmetyatharvāṇaṃ bhagavantamupasannaḥ papracchādhīhi bhagavan brahmavidyāṃ yena śreyo'vāpsyāmīti |
sa hovācātharvā śāṇḍilya satyaṃ vijñānamanantaṃ brahma yasminnidamotaṃ ca protaṃ ca |
yasminnidaṃ saṃ ca vicaiti sarvaṃ yasminvijñāte sarvamidaṃ vijñātaṃ bhavati |
tadapāṇipādamacakṣuḥśrotramajihvamaśarīramagrāhyamanirdeśyam |
yato vāco nivartante |
aprāpya manasā saha |
yatkevalaṃ jñānagamyam |
prajñā ca yasmātprasṛtā purāṇī |
yadekamadvitīyam |
ākāśavatsarvagataṃ susūkṣmaṃ nirañjanaṃ niṣkriyaṃ sanmātraṃ cidānandaikarasaṃ śivaṃ praśāntamamṛtaṃ tatparaṃ ca brahma |
tattvamasi |
tajjñānena hi vijānīhi ya eko deva ātmaśaktipradhānaḥ sarvajñaḥ sarveśvaraḥ sarvabhūtāntarātmā sarvabhūtādhivāsaḥ sarvabhūtanigūḍho bhūtayoniryogaikagamyaḥ |
yaśca viśvaṃ sṛjati viśvaṃ bibharti viśvaṃ bhuṅkte sa ātmā |
ātmani taṃ taṃ lokaṃ vijānīhi |
mā śocīrātmavijñānī śokasyāntaṃ gamiṣyati ||

Übersetzung:
Der Brahmarishi Shandilya hatte in den vier Veden die Brahmavidya nicht gefunden und näherte sich deshalb dem ehrwürdigen Atharvan. Er bat: „Lehre mich die Erkenntnis Brahmans, durch die ich das höchste Gut erlange.“ Atharvan sprach: Brahman ist Wahrheit, Erkenntnis und Unendlichkeit. In ihm ist diese ganze Welt wie Kette und Schuss verwoben; aus ihm geht alles hervor und in es kehrt alles zurück. Wer es erkennt, erkennt dadurch alles. Es besitzt weder Hände noch Füße, weder Augen noch Ohren, weder Zunge noch Körper; es ist unergreifbar und unbestimmbar. Rede und Geist kehren von ihm zurück, ohne es erreicht zu haben. Erkannt wird es durch Jnana und Yoga. Aus ihm ging die ursprüngliche Weisheit hervor. Es ist eins und ohne Zweites, alles durchdringend wie der Raum, äußerst fein, makellos, ohne Handeln, reines Sein, Wesen von Bewusstsein und Glückseligkeit, friedvoll, unsterblich und jenseitig. Das ist Brahman; das bist du. Der Eine, Lichtvolle, der die Kraft des Atman verleiht, der Allwissende, Herr und innere Lenker aller Wesen, wohnt verborgen in ihnen und ist ihr Ursprung. Er ist durch Yoga zu erkennen und erschafft, erhält und löst alles auf. Erkenne alle Welten im Atman. Trauere nicht, o Kenner des Atman; du wirst das Ende des Leidens erreichen.

Wort-für-Wort-Übersetzung: brahma-ṛṣiḥ śāṇḍilyaḥ – der Brahmarishi Shandilya; brahma-vidyām – Erkenntnis Brahmans (Brahmavidya); śreyaḥ avāpsyāmi – ich werde das höchste Gut erlangen; satyam vijñānam anantam brahma – Brahman ist Wahrheit, Erkenntnis und Unendlichkeit.
otam protam – als Kette und Schuss verwoben; apāṇi-pādam – ohne Hände und Füße; acakṣuḥ-śrotram – ohne Augen und Ohren; agrāhyam – unergreifbar; anirdeśyam – unbestimmbar; vācaḥ nivartante – die Worte kehren zurück; jñānāt yogāt – durch Erkenntnis und Yoga.
ekam advitīyam – eins ohne Zweites (Advaita); ākāśavat sarva-gatam – wie der Raum alles durchdringend; sat-mātram – reines Sein (Sat); cid-ānanda-rasa – Wesen von Bewusstsein und Glückseligkeit (Chidananda); tat brahma tvam asi – dieses Brahman bist du (Tat Tvam Asi); sarva-bhūta-antar-ātmā – inneres Selbst aller Wesen; sṛjati avati atti – erschafft, erhält und löst auf.

Abschluss des 2. Kapitels
iti dvitīyo'dhyāyaḥ || 2 ||
Damit endet das 2. Kapitel.

3. Kapitel

3.1 Shandilya Upanishad: Die drei Erscheinungsweisen Brahmans athainaṃ śāṇḍilyo'tharvāṇaṃ papraccha yadekamakṣaraṃ niṣkriyaṃ śivaṃ sanmātraṃ paraṃbrahma |
tasmātkathamidaṃ viśvaṃ jāyate kathaṃ sthīyate kathamasmiṃllīyate |
tanme saṃśayaṃ chettumarhasīti |
sa hovācātharvā satyaṃ śāṇḍilya paraṃbrahma niṣkriyamakṣaramiti |
athāpyasyārūpasya brahmaṇastrīṇi rūpāṇi bhavanti sakalaṃ niṣkalaṃ sakalaniṣkalaṃ ceti |
yatsatyaṃ vijñānamānandaṃ niṣkriyaṃ nirañjanaṃ sarvagataṃ susūkṣmaṃ sarvatomukhamanirdeśyamamṛtamasti tadidaṃ niṣkalaṃ rūpam |
athāsya yā sahajāstyavidyā mūlaprakṛtirmāyā lohitaśuklakṛṣṇā |
tayā sahāyavān devaḥ kṛṣṇapiṅgalo mameśvara īṣṭe |
tadidamasya sakalaniṣkalaṃ rūpam ||
athaiṣa jñānamayena tapasā cīyamāno'kāmayata bahu syāṃ prajāyeyeti |
athaitasmāttapyamānātsatyakāmāttrīṇyakṣarāṇyajāyanta |
tisro vyāhṛtayastripadā gāyatrī trayo vedāstrayo devāstrayo varṇāstrayo'gnayaśca jāyante |
yo'sau devo bhagavānsarvaiśvaryasampannaḥ sarvavyāpī sarvabhūtānāṃ hṛdaye saṃniviṣṭo māyāvī māyayā krīḍati sa brahmā sa viṣṇuḥ sa rudraḥ sa indraḥ sa sarve devāḥ sarvāṇi bhūtāni sa eva purastātsa eva paścātsa evottarataḥ sa eva dakṣiṇataḥ sa evādhastātsa evopariṣṭātsa eva sarvam |
athāsya devasyātmaśakterātmakrīḍasya bhaktānukaṃpino dattātreyarūpā surūpā tanūravāsā indīvaradalaprakhyā caturbāhuraghorāpāpakaśinī |
tadidamasya sakalaṃ rūpam || 1 ||

Übersetzung:
Shandilya fragte Atharvan: „Wie entsteht aus dem einen, unvergänglichen, handlungslosen, heilsamen und reinen Sein, dem höchsten Brahman, dieses Universum? Wie besteht es in ihm und wie wird es wieder in ihm aufgelöst? Bitte löse meinen Zweifel.“ Atharvan antwortete: Das höchste Brahman ist Wahrheit, unvergänglich und ohne Handeln. Dieses formlose Brahman besitzt drei Erscheinungsweisen: ohne Teile, mit Teilen und zugleich mit und ohne Teile. Seine teilfreie Gestalt ist Wahrheit, Erkenntnis und Glückseligkeit, handlungslos, fleckenlos, alldurchdringend, äußerst fein, allseitig gegenwärtig, unbestimmbar und unsterblich. Maheshvara, verbunden mit Avidya, Mulaprakriti oder Maya, die rot, weiß und schwarz ist und mit ihm zusammenbesteht, ist seine zugleich teilhafte und teilfreie Gestalt. Der Herr fasste den Entschluss: „Möge ich viele werden, möge ich hervorbringen.“ Aus diesem vollkommenen Entschluss gingen die drei Laute, die drei Vyahritis, die dreifüßige Gayatri, die drei Veden, drei Gottheiten, drei gesellschaftlichen Ordnungen und drei Feuer hervor. Der höchste Herr, mit allen Kräften ausgestattet, alles durchdringend, im Herzen aller Wesen wohnend, Herr und Gestalt der Maya, ist Brahma, Vishnu, Rudra, Indra, alle Gottheiten und alle Wesen. Er allein ist vorn und hinten, links und rechts, unten und oben; er ist das All. Seine teilhafte Gestalt ist Dattatreya, der mit seiner Shakti spielt, den Verehrern gnädig ist, wie Feuer und ein roter Lotus leuchtet, vier Arme besitzt, mild ist und makellos erstrahlt.

Wort-für-Wort-Übersetzung: ekam akṣaram – das eine Unvergängliche; niṣkriyam – handlungslos; śivam – heilsam; sat-mātram – reines Sein; paraṃ brahma – höchstes Brahman (Parabrahman); jāyate, sthīyate, līyate – entsteht, besteht, löst sich auf.
niṣkalam – ohne Teile; sakalam – mit Teilen; sakala-niṣkalam – mit und ohne Teile; satya-vijñāna-ānandam – Wahrheit, Erkenntnis und Glückseligkeit; niravayavam – gliedlos; niranjanam – fleckenlos; sarvataḥ-mukham – nach allen Seiten gewandt.
avidyā – Nichtwissen (Avidya); mūla-prakṛtiḥ – Urnatur (Mulaprakriti); māyā – kosmische Erscheinungskraft (Maya); bahu syām prajāyeya – „möge ich viele werden und hervorbringen“; vyāhṛti – heiliger Weltenlaut (Vyahriti); brahmā, viṣṇu, rudra, indra – Brahma, Vishnu, Rudra und Indra; dattātreyaḥ – Dattatreya (Dattatreya).

3.2 Shandilya Upanishad: Dattatreya und das höchste Brahman atha hainamatharvāṇaṃ śāṇḍilyaḥ papraccha bhagavansanmātraṃ cidānandaikarasaṃ kasmāducyate paraṃ brahmeti |
sa hovācātharvā yasmācca bṛhati bṛṃhayati ca sarvaṃ tasmāducyate paraṃbrahmeti |
atha kasmāducyate ātmeti |
yasmātsarvamāpnoti sarvamādatte sarvamatti ca tasmāducyate ātmeti |
atha kasmāducyate maheśvara iti |
yasmānmahata īśaḥ śabdadhvanyā cātmaśaktyā ca mahata īśate tasmāducyate maheśvara iti |
atha kasmāducyate dattātreya iti |
yasmātsuduścaraṃ tapastapyamānāyātraye putrakāmāyātitarāṃ tuṣṭena bhagavatā jyotirmayenātmaiva datto yasmāccānasūyāyāmatrestanayo'bhavattasmāducyate dattātreya iti |
atha yo'sya niruktāni veda sa sarvaṃ veda |
atha yo ha vai vidyayainaṃ paramupāste so'hamiti sa brahmavidbhavati ||
atraite ślokā bhavanti ||
dattātreyaṃ śivaṃ śāntamindranīlanibhaṃ prabhum |
ātmamāyārataṃ devamavadhūtaṃ digambaram || 1 ||
bhasmoddhūlitasarvāṅgaṃ jaṭājūṭadharaṃ vibhum |
caturbāhumudārāṅgaṃ prafullakamalekṣaṇam || 2 ||
jñānayoganidhiṃ viśvaguruṃ yogijanapriyam |
bhaktānukaṃpinaṃ sarvasākṣiṇaṃ siddhasevitam || 3 ||
evaṃ yaḥ satataṃ dhyāyeddevadevaṃ sanātanam |
sa muktaḥ sarvapāpebhyo niḥśreyasamavāpnuyāt || 4 ||

Übersetzung:
Shandilya fragte Atharvan: „Warum wird derjenige, der reines Sein und das Wesen von Bewusstsein und Glückseligkeit ist, Parabrahman genannt?“ Atharvan antwortete: Weil er groß ist und alles groß werden lässt, heißt er Parabrahman. Warum heißt er Atman? Weil er alles erlangt und umfasst, alles in sich zurücknimmt und selbst alles ist. Warum heißt er Maheshvara? Weil der große Herr durch seine eigene Macht alles regiert. Warum heißt er Dattatreya? Der Herr war über Atri, der schwerste Askese vollzogen und den Wunsch geäußert hatte, das selbstleuchtende Eine zu schauen, zutiefst erfreut. Er gab sich selbst als Sohn; Anasuya wurde seine Mutter und Atri sein Vater. Daher der Name Dattatreya. Wer diese verborgene Bedeutung kennt, erkennt alles; wer stets das Höchste als das eigene Selbst betrachtet, wird ein Kenner Brahmans. Dazu werden Verse überliefert: Wer den uralten Herrn der Herren beständig als Dattatreya betrachtet – gütig, friedvoll, saphirfarben, in der eigenen Maya spielend, als den Herrn, der allen Besitz abgelegt hat, unbekleidet und am ganzen Körper mit heiliger Asche bestrichen, mit verfilztem Haar, Herr aller, vierarmig und von seliger Gestalt; mit Augen wie ein voll erblühter Lotus, Schatzkammer von Jnana und Yoga, Lehrer aller Welten, von den Yogis geliebt, den Verehrern barmherzig, Zeuge von allem und von allen Siddhas verehrt –, der wird von allen Verfehlungen frei und erlangt das höchste Heil.

Wort-für-Wort-Übersetzung: sat-mātram – reines Sein; cid-ānanda-rasa – Wesen von Bewusstsein und Glückseligkeit; para-brahma – höchstes Brahman; bṛhati bṛṃhayati – ist groß und lässt wachsen; āpnoti ādatte – erlangt bzw. umfasst und nimmt zurück; sarvam ayam – er ist dies alles.
mahā-īśvaraḥ – großer Herr (Maheshvara); sva-mahimnā – durch die eigene Macht; dattātreyaḥ – Dattatreya; atriḥ – der Rishi Atri (Atri); anasūyā – Anasuya (Anasuya); putratvena – als Sohn; dattaḥ – gegeben; guhya-artham – verborgene Bedeutung.
nīlamaṇi-varṇam – saphirfarben; nija-māyā-ratam – in der eigenen Maya spielend; digambaram – unbekleidet, den Raum als Gewand tragend; bhasma-uddhūlita-sarvāṅgam – am ganzen Körper mit Asche bestrichen; jaṭilam – mit verfilztem Haar; catur-bāhum – vierarmig; jñāna-yoga-nidhānam – Schatzkammer von Jnana und Yoga; sarva-loka-gurum – Lehrer aller Welten; sarva-sākṣiṇam – Zeuge von allem; siddha-sevitam – von Siddhas verehrt; paramaṃ śreyam – höchstes Heil.

Abschluss der Shandilya Upanishad ityoṃ satyamityupaniṣat || iti tṛtīyo'dhyāyaḥ || 3 ||
So lautet die Wahrheit; so endet die Upanishad. Damit endet das dritte Kapitel.

Abschließendes Shanti Mantra

oṃ bhadraṃ karṇebhiḥ śṛṇuyāma devā bhadraṃ paśyemākṣabhiryajatrāḥ |
sthirairaṅgaistuṣṭuvām̐sastanūbhirvyaśema devahitaṃ yadāyuḥ ||
svasti na indro vṛddhaśravāḥ svasti naḥ pūṣā viśvavedāḥ |
svasti nastārkṣyo ariṣṭanemiḥ svasti no bṛhaspatirdadhātu ||
oṃ śāntiḥ śāntiḥ śāntiḥ ||
Mögen wir Heilsames hören und sehen und unsere Lebenszeit mit festen Gliedern im Lob des Göttlichen erfüllen. Mögen Indra, Pusha, Tarkshya und Brihaspati uns Wohlergehen gewähren. Om. Frieden, Frieden, Frieden.

Shandilya Upanishad – Hintergrund, Lehre und Bedeutung

Name und Einordnung

Die Shandilya Upanishad (Sanskrit: Śāṇḍilyopaniṣad) gehört zu den sogenannten Yoga Upanishaden und wird traditionell dem Atharvaveda zugeordnet. In der Liste der 108 Upanishaden des Muktika-Kanons steht sie an 58. Stelle. Ihren Namen trägt sie nach dem Weisen Shandilya, der den Seher Atharvan nach dem Weg zur Erkenntnis des Atman und des Brahman befragt.

Die Schrift verbindet drei Ebenen, die in manchen Darstellungen des Yoga getrennt erscheinen: eine ausführliche Ethik, eine körperlich-energetische Praxis und eine nichtduale Erkenntnislehre. Sie beginnt mit dem Ashtanga Yoga, entwickelt dann Lehren über Asana, Pranayama, Nadis, Kundalini, Mudra und Samyama und führt schließlich zu Brahmavidya, Advaita und einer Meditation über Dattatreya. Diese Verbindung macht sie zu einem wichtigen Zeugnis des Übergangs von älteren Systemen meditativer Disziplin zu den körper- und energiebezogenen Traditionen des späteren Hatha Yoga.

Datierung und Textgeschichte

Eine genaue Datierung ist nicht gesichert. Die Shandilya Upanishad gehört nicht zu den ältesten vedischen Upanishaden, sondern zu einer späteren Gruppe spezialisierter Yoga-Upanishaden. Ihre Sprache und ihre Verbindung von achtgliedrigem Yoga, subtiler Körperlehre, Kundalini-Praxis und vedantischer Nichtdualität weisen auf eine längere redaktionelle Entwicklung hin. Einzelne Lehrstücke können älter sein als die heute vorliegende Zusammenstellung. Deshalb ist eine vorsichtige Einordnung in die spätere klassische und mittelalterliche Yoga-Literatur angemessener als die Angabe eines scheinbar genauen Entstehungsjahres.

Der Text liegt überwiegend in Prosa vor, enthält jedoch zahlreiche eingebettete Verse. Das erste Kapitel besitzt elf nummerierte Lehrabschnitte, das zweite Kapitel eine zusammenhängende Brahman-Lehre und das dritte Kapitel zwei Hauptabschnitte mit zusätzlichen metrischen Strophen. Auch die innere Systematik zeigt Spuren von Überlieferung und Redaktion: Der Text kündigt acht Asanas an und zählt zunächst acht Namen auf, beschreibt später aber außerdem Siddhasana. Solche Spannungen sind für die Arbeit mit vormodernen Sanskrittexten wichtig und sollten nicht durch eine moderne, künstlich geglättete Nummerierung verdeckt werden.

Aufbau und zentrale Lehren

1. Die zwanzig ethischen und spirituellen Grundlagen

Wie das Yoga Sutra lehrt die Shandilya Upanishad einen achtgliedrigen Weg. Sie erweitert jedoch die dort bekannten fünf Yamas und fünf Niyamas auf jeweils zehn. Zu den Yamas gehören Ahimsa, Satya, Asteya, Brahmacharya, Daya, Arjava, Kshama, Dhriti, Mitahara und Shaucha. Zu den Niyamas zählen Tapas, Santosha, Astikya, Dana, Ishvara Puja, Siddhanta-Shravana, Hri, Mati, Japa und Vrata.

Diese ausführliche Ethik ist kein bloßer Vorspann. Sie bestimmt, in welchem Geist Atem- und Körperübungen ausgeführt werden sollen. Selbstbeherrschung, Mitgefühl, Wahrhaftigkeit, maßvolle Ernährung, Studium, Verehrung und die Beziehung zum Guru bilden das Fundament der später beschriebenen Techniken. Die Schrift stellt damit klar: Yogische Macht ohne sittliche Reifung ist nicht ihr eigentliches Ziel.

2. Asana und der subtile Körper

Der Text beschreibt mehrere klassische Sitz- und Kraftpositionen, darunter Svastikasana, Gomukhasana, Padmasana, Virasana, Simhasana, Siddhasana, Bhadrasana und Mayurasana. Anders als viele moderne Asana-Systeme zielt diese Auswahl nicht auf eine große Zahl körperlicher Formen, sondern auf Stabilität, Reinigung und die Vorbereitung von Pranayama und Meditation.

Besonders ausführlich ist die Lehre vom subtilen Körper. Die Shandilya Upanishad spricht von einem Rad mit zwölf Speichen in der Nabelregion, von der achtfach gewundenen Kundalini Shakti, von vierzehn Hauptnadis und von zehn Vayus. Sushumna, Ida und Pingala stehen im Zentrum dieser Darstellung. Daneben erscheinen Saraswati, Varuni, Pusha, Hastijihva, Yashasvini, Vishvodhari, Kuhu, Shankhini, Payasvini, Alambusa und Gandhari. Die Funktionen von Prana, Apana, Samana, Udana und Vyana sowie von Naga, Kurma, Krikara, Devadatta und Dhananjaya werden mit Atmung, Verdauung, Bewegung und anderen Lebensvorgängen verbunden.

Diese Anatomie ist eine traditionelle yogische Landkarte und keine Beschreibung im Sinn der modernen Medizin. Ihr Wert liegt in der Art, wie sie Atem, Aufmerksamkeit, Körperempfinden und Meditation in ein gemeinsames symbolisches System bringt.

3. Pranayama, Mudra und innere Sammlung

Pranayama wird als Verbindung von Prana und Apana sowie als Zusammenspiel von Einatmung, Ausatmung und Kumbhaka erklärt. Der Text verbindet diese Phasen mit den Lauten A, U und M des Om und mit den Gestalten von Gayatri, Savitri und Saraswati. Weiterhin beschreibt er Wechselatmung, Nadi-Reinigung, Sahita- und Kevala-Kumbhaka, Bandhas, Vaishnavi-Mudra und Khechari Mudra.

Der lange siebte Abschnitt vereinigt Material verschiedener Praxisfelder: Atemlenkung, das Erwachen der Kundalini, Zustände wie Unmani, die Auflösung der Geistbewegungen, Konzentration auf Körperorte und kosmische Bereiche sowie zahlreiche Siddhi-Lehren. Diese Aussagen sind im historischen und religiösen Horizont des Textes zu lesen. Sie sind weder klinische Wirkversprechen noch eine Einladung, riskante Eingriffe – insbesondere das Durchtrennen oder Dehnen des Zungenbändchens – ohne qualifizierte Anleitung auszuführen.

4. Pratyahara, Dharana, Dhyana und Samadhi

Die Shandilya Upanishad gibt Pratyahara eine bemerkenswert breite Bedeutung. Er ist das Zurückziehen der Sinne, das Erkennen alles Wahrgenommenen als Atman, der Verzicht auf die Früchte des Handelns, die Abwendung von Sinnesobjekten und die aufmerksame Führung des Bewusstseins durch achtzehn Körperorte. Dharana sammelt den Geist im Atman, nimmt den äußeren Raum in den Herzensraum auf und betrachtet die fünf göttlichen Gestalten in den fünf Elementen. Dhyana ist entweder Saguna, auf eine Gestalt gerichtet, oder Nirguna, auf die wahre Natur des Selbst gerichtet.

Samadhi wird als Einheit von Jivatman und Paramatman beschrieben. In ihr verschwindet die Dreiheit aus Erkennendem, Erkenntnis und Erkanntem; übrig bleibt reines Bewusstsein und höchste Glückseligkeit. Damit verbindet der Text die gestufte Yogapraxis ausdrücklich mit einer nichtdualen Befreiungslehre.

5. Brahmavidya und Dattatreya

Das zweite Kapitel verdichtet die Lehre in klassischer upanishadischer Sprache: Brahman ist Wahrheit, Erkenntnis und Unendlichkeit, eins und ohne Zweites, fein, allgegenwärtig und jenseits von Rede und Denken. Es wird durch Jnana und Yoga erkannt. Die Aussage „Das ist Brahman; das bist du“ stellt die Praxis in den Horizont der großen vedantischen Identitätslehren.

Im dritten Kapitel unterscheidet Atharvan drei Erscheinungsweisen des Brahman: niṣkala, ohne Teile; sakala-niṣkala, zugleich mit und ohne Teile; und sakala, mit Teilen und sichtbarer Gestalt. Die teilhafte Form wird als Dattatreya verehrt. Die Schrift erklärt seinen Namen durch die Erzählung, dass der Herr sich dem Rishi Atri und Anasuya als Sohn „gab“. In Dattatreya vereinigen sich der Lehrer des Yoga, die göttliche Gestalt und das höchste, nichtduale Selbst.

Verhältnis zu anderen Yoga-Schriften

Yoga Sutra

Die Übereinstimmung im Schema der acht Glieder verbindet die Shandilya Upanishad eng mit dem Yoga Sutra des Patanjali. Beide kennen Yama, Niyama, Asana, Pranayama, Pratyahara, Dharana, Dhyana und Samadhi. Die Shandilya Upanishad entfaltet jedoch eine andere Akzentsetzung: Sie erweitert Yama und Niyama, beschreibt konkrete Asanas, integriert Nadis, Vayus, Kundalini und Mudras und deutet Samadhi in einer vedantischen Sprache der Einheit von Atman und Brahman. Daraus folgt nicht zwingend eine einfache direkte Abhängigkeit; beide Werke stehen in einer vielstimmigen indischen Überlieferung von Yoga-Systematisierungen.

Andere Yoga Upanishaden

Innerhalb der Yoga Upanishaden steht der Text besonders nahe bei Schriften wie der Darshana Upanishad, Yoga Tattva Upanishad, Yoga Shikha Upanishad, Yoga Kundalini Upanishad, Varaha Upanishad, Hamsa Upanishad, Dhyana Bindu Upanishad und Nada Bindu Upanishad. Gemeinsam sind ihnen die Verbindung von Befreiungserkenntnis und praktischen Methoden, die Bedeutung von Prana und Nadis sowie die Umdeutung des Körpers zum Ort innerer Gotteserfahrung. Die Shandilya Upanishad zeichnet sich durch die ungewöhnlich ausführliche Darstellung der zehn Yamas und zehn Niyamas, die systematische subtile Anatomie und den abschließenden Dattatreya-Abschnitt aus.

Amritasiddhi und die frühen Hatha-Traditionen

Die Amritasiddhi gehört zu den frühesten erhaltenen systematischen Werken, die später für den Hatha Yoga zentrale Techniken von Atem, Bindu und innerer Umkehrung entwickeln. Die Shandilya Upanishad teilt mit ihr das Interesse an der Lenkung vitaler Kräfte und an der Überwindung gewöhnlicher körperlicher Begrenzungen. Eine unmittelbare literarische Abhängigkeit lässt sich daraus jedoch nicht ohne Weiteres ableiten; beide Texte sind Zeugen eines breiteren Milieus, in dem asketische, tantrische, buddhistische und brahmanische Yogalehren miteinander in Austausch standen.

Goraksha-Texte, Yoga Bija und Hatha Yoga Pradipika

Mit dem Goraksha Shataka und der Goraksha Paddhati teilt die Shandilya Upanishad Lehren über Asana, Pranayama, Nadis, Vayus und Kundalini. Die Nath-Texte ordnen diese Elemente jedoch stärker in eine auf Gorakshanatha bezogene Überlieferung und in eine kompakte Praxislehre ein. Das Yoga Bija betont ebenfalls, dass Yoga Erkenntnis und Körper verwandeln müsse, und behandelt Kundalini, Prana, Mudras und die Zeichen der Vollendung. Die Shandilya Upanishad besitzt demgegenüber eine breitere ethisch-vedantische Rahmung.

Die Hatha Yoga Pradipika systematisiert später viele verwandte Techniken: ausgewählte Asanas, Nadi-Reinigung, Kumbhaka, Mudras, das Erwachen der Kundalini, den Eintritt des Prana in die Sushumna und Samadhi. Parallelen bedeuten nicht, dass jede Passage unmittelbar aus der Shandilya Upanishad übernommen wurde. Wahrscheinlicher ist ein gemeinsamer Bestand wandernder Lehrstücke, der in verschiedenen Schulen unterschiedlich geordnet und theologisch gedeutet wurde.

Shiva Samhita und Gheranda Samhita

Die Shiva Samhita verbindet wie die Shandilya Upanishad nichtduale Metaphysik mit subtiler Anatomie, Atemlehre, Mudra und Kundalini. Die Gheranda Samhita entwickelt dagegen einen siebenfachen Yoga und legt besonderen Wert auf Reinigungstechniken, Asanas, Mudras und stufenweise Meditation. Im Vergleich zeigt die Shandilya Upanishad eine klare achtgliedrige Grundordnung und eine besonders starke Verankerung aller Praxis in Ethik und Brahmavidya.

Bedeutung der Shandilya Upanishad

Bedeutung für die Yogapraxis früher

Historisch bezeugt die Schrift eine Praxiswelt, in der Yoga nicht auf Körperübungen reduziert war. Der Schüler sollte zunächst sein Verhalten, seine Ernährung, sein Studium, seine sozialen Pflichten und seine Beziehung zum Lehrer ordnen. Erst darauf folgten Asana, Atemlenkung und subtile Meditation. Die Übungsstätte, Tageszeiten, Mantras, Gottheiten und Visualisierungen gehörten zu einem religiösen Gesamtweg.

Zugleich zeigt der Text, wie ältere Kategorien des achtgliedrigen Yoga in die entstehende Praxiswelt des Hatha Yoga aufgenommen wurden. Der Körper wurde nicht lediglich überwunden, sondern als feines Gefüge von Kräften verstanden, das gereinigt, gesammelt und auf Erkenntnis ausgerichtet werden konnte. Das Ziel blieb jedoch Moksha: die Auflösung der Trennung zwischen individuellem und höchstem Selbst.

Bedeutung für heutige Yoga-Aspiranten

Für moderne Übende ist besonders die Reihenfolge lehrreich. Die Schrift beginnt nicht mit spektakulären Techniken, sondern mit Gewaltlosigkeit, Wahrhaftigkeit, Mitgefühl, Standhaftigkeit, Mäßigung und innerer Reinheit. Sie erinnert daran, dass die Qualität einer Yogapraxis nicht nur an Beweglichkeit, Atemdauer oder außergewöhnlichen Erfahrungen gemessen werden kann.

Ebenso wertvoll ist ihre integrative Sicht: Körperhaltung, Atem, Sinneslenkung, Konzentration, Meditation und Selbsterkenntnis gehören zusammen. Einzelne Übungen können heutigen Bedürfnissen angepasst werden, doch ihr innerer Zusammenhang sollte erhalten bleiben. Die subtilen Körperbilder können als kontemplative Landkarten verstanden werden, ohne sie vorschnell mit Nerven, Hormonen oder anatomischen Strukturen gleichzusetzen.

Die fortgeschrittenen Atemverhältnisse, langen Atemhaltephasen, Bandhas und insbesondere Eingriffe an der Zunge gehören nicht in eine unbegleitete Selbstpraxis. Menschen mit Herz-Kreislauf-, Atemwegs-, neurologischen oder psychischen Erkrankungen sowie Schwangere sollten intensive Atemtechniken nur nach medizinischer Abklärung und unter kompetenter persönlicher Anleitung erwägen. Der historische Text wird dadurch nicht entwertet; vielmehr wird zwischen sorgfältiger Quellenlektüre und verantwortlicher heutiger Anwendung unterschieden.

Bedeutung für Yogalehrer und Yoga-Meister

Für Yogalehrer und erfahrene Praktizierende ist die Shandilya Upanishad eine Erinnerung an die volle Spannweite des Yoga. Sie fordert, ethische Bildung, sichere Methodik, philosophische Klarheit, Hingabe und Meditation nicht gegeneinander auszuspielen. Ihre Aufzählungen eignen sich als Lehrgerüst; ihre Widersprüche und Überlieferungsvarianten schulen zugleich einen kritischen Umgang mit Quellen.

Ein Yoga-Meister wird in der Perspektive dieser Upanishad nicht durch eine große Sammlung von Techniken oder behaupteten Siddhis bestimmt. Entscheidend sind ein geläuterter Geist, Mitgefühl, Selbstbeherrschung, Erkenntnis und die Fähigkeit, die Praxis auf das höchste Ziel auszurichten. Gerade in einer Zeit, in der Yoga häufig als Fitnessangebot erscheint, eröffnet die Shandilya Upanishad den Blick auf Yoga als umfassenden Weg der Lebensführung und Befreiung.

Shandilya Upanishad – vollständiger Sanskrittext Devanagari und IAST Umschrift

Diese Fassung gibt den vollständigen Sanskrittext der Shandilya Upanishad in Devanagari und IAST wieder.
Die Quellgliederung wird bewahrt: Kapitel 1 umfasst elf Lehrabschnitte, Kapitel 2 eine zusammenhängende Prosalehre und Kapitel 3 zwei Hauptabschnitte mit eingebetteten metrischen Versen.
Die innerhalb einzelner Prosateile überlieferten Versnummern bleiben unverändert erhalten; sie sind keine zusätzliche Kapitelzählung.

=== Eröffnungsvers ===
शाण्डिल्योपनिषत्प्रोक्तयमाद्यष्टाङ्गयोगिनः ।
यद्बोधाद्यान्ति कैवल्यं स रामो मे परा गतिः ॥

śāṇḍilyopaniṣatproktayamādyaṣṭāṅgayoginaḥ |
yadbodhādyānti kaivalyaṃ sa rāmo me parā gatiḥ ||

=== Shanti Mantra ===
ॐ भद्रं कर्णेभिः शृणुयाम देवा भद्रं पश्येमाक्षभिर्यजत्राः ।
स्थिरैरङ्गैस्तुष्टुवाꣳसस्तनूभिर्व्यशेम देवहितं यदायुः ॥
स्वस्ति न इन्द्रो वृद्धश्रवाः स्वस्ति नः पूषा विश्ववेदाः ।
स्वस्ति नस्तार्क्ष्यो अरिष्टनेमिः स्वस्ति नो बृहस्पतिर्दधातु ॥
ॐ शान्तिः शान्तिः शान्तिः ॥

oṃ bhadraṃ karṇebhiḥ śṛṇuyāma devā bhadraṃ paśyemākṣabhiryajatrāḥ |
sthirairaṅgaistuṣṭuvām̐sastanūbhirvyaśema devahitaṃ yadāyuḥ ||
svasti na indro vṛddhaśravāḥ svasti naḥ pūṣā viśvavedāḥ |
svasti nastārkṣyo ariṣṭanemiḥ svasti no bṛhaspatirdadhātu ||
oṃ śāntiḥ śāntiḥ śāntiḥ ||

1. Kapitel

1.1 Shandilya Upanishad: Die zehn Yamas
शाण्डिल्यो ह वा अथर्वाणं पप्रच्छात्मलाभोपायभूतमष्टाङ्गयोगमनुब्रूहीति ।
स होवाचाथर्वा यमनियमासनप्राणायामप्रत्याहारधारणाध्यानसमाधयोऽष्टाङ्गानि ।
तत्र दश यमाः ।
तथा नियमाः ।
आसनान्यष्टौ ।
त्रयःप्राणायामाः ।
पञ्चप्रत्याहाराः ।
तथा धारणा ।
द्विप्रकारं ध्यानम् ।
समाधिस्त्वेकरूपः ।
तत्राहिंसासत्यास्तेयब्रह्मचर्यदयार्जवक्षमाधृतिमिताहारशौचानि चेति यमादश ।
तत्र हिंसा नाम मनोवाक्कायकर्मभिः सर्वभूतेषु सर्वदा क्लेशजननम् ।
सत्यं नाम मनोवाक्कायकर्मभिर्भूतहितयथार्थाभिभाषणम् ।
अस्तेयं नाम मनोवाक्कायकर्मभिः परद्रव्येषु निःस्पृहा ।
ब्रह्मचर्यं नाम सर्वावस्थासु मनोवाक्कायकर्मभिः सर्वत्र मैथुनत्यागः ।
दया नाम सर्वभूतेषु सर्वत्रानुग्रहः ।
आर्जवं नाम मनोवाक्कायकर्मणां विहिताविहितेषु जनेषु प्रवृत्तौ निवृत्तौ वा एकरूपत्वम् ।
क्षमा नाम प्रियाप्रियेषु सर्वेषु ताडनपूजनेषु सहनम् ।
धृतिर्नामार्थहानौ स्वेष्टबन्धुवियोगे तत्प्राप्तौ सर्वत्र चेतः स्थापनम् ।
मिताहारो नाम चतुर्थांशावशेषकसुस्निग्धमधुराहारः ।
शौचं नाम द्विविधं बाह्यमान्तरं चेति ।
तत्र मृज्जलाभ्यां बाह्यम् ।
मनःशुद्धिरान्तरम् ।
तदध्यात्मविद्यया लभ्यम् ॥ १॥

śāṇḍilyo ha vā atharvāṇaṃ papracchātmalābhopāyabhūtamaṣṭāṅgayogamanubrūhīti |
sa hovācātharvā yamaniyamāsanaprāṇāyāmapratyāhāradhāraṇādhyānasamādhayo'ṣṭāṅgāni |
tatra daśa yamāḥ |
tathā niyamāḥ |
āsanānyaṣṭau |
trayaḥprāṇāyāmāḥ |
pañcapratyāhārāḥ |
tathā dhāraṇā |
dviprakāraṃ dhyānam |
samādhistvekarūpaḥ |
tatrāhiṃsāsatyāsteyabrahmacaryadayārjavakṣamādhṛtimitāhāraśaucāni ceti yamādaśa |
tatra hiṃsā nāma manovākkāyakarmabhiḥ sarvabhūteṣu sarvadā kleśajananam |
satyaṃ nāma manovākkāyakarmabhirbhūtahitayathārthābhibhāṣaṇam |
asteyaṃ nāma manovākkāyakarmabhiḥ paradravyeṣu niḥspṛhā |
brahmacaryaṃ nāma sarvāvasthāsu manovākkāyakarmabhiḥ sarvatra maithunatyāgaḥ |
dayā nāma sarvabhūteṣu sarvatrānugrahaḥ |
ārjavaṃ nāma manovākkāyakarmaṇāṃ vihitāvihiteṣu janeṣu pravṛttau nivṛttau vā ekarūpatvam |
kṣamā nāma priyāpriyeṣu sarveṣu tāḍanapūjaneṣu sahanam |
dhṛtirnāmārthahānau sveṣṭabandhuviyoge tatprāptau sarvatra cetaḥ sthāpanam |
mitāhāro nāma caturthāṃśāvaśeṣakasusnigdhamadhurāhāraḥ |
śaucaṃ nāma dvividhaṃ bāhyamāntaraṃ ceti |
tatra mṛjjalābhyāṃ bāhyam |
manaḥśuddhirāntaram |
tadadhyātmavidyayā labhyam || 1 ||

1.2 Shandilya Upanishad: Die zehn Niyamas
तपःसन्तोषास्तिक्यदानेश्वरपूजनसिद्धान्तश्रवणह्रीमतिजपो व्रतानि दश नियमाः ।
तत्र तपो नाम विध्युक्तकृच्छ्रचान्द्रायणादिभिः शरीरशोषणम् ।
सन्तोषो नाम यदृच्छालाभसन्तुष्टिः ।
आस्तिक्यं नाम वेदोक्तधर्माधर्मेषु विश्वासः ।
दानं नाम न्यायार्जितस्य धनधान्यादिः श्रद्धयार्ह्तिभ्यः प्रदानम् ।
ईश्वरपूजनं नाम प्रसन्नस्वभावेन यथाशक्ति विष्णुरुद्रादि पूजनम् ।
सिद्धान्तश्रवणं नाम वेदान्तार्थविचारः ।
ह्रीर्नाम वेदलौकिकमार्गकुत्सितकर्मणि लज्जा ।
मतिर्नाम वेदविहितकर्ममार्गेषु श्रद्धा ।
जपो नाम विधिवद्गुरूपदिष्टवेदाविरुद्धमन्त्राभ्यासः ।
तद्द्विविधं वाचिकं मानसं चेति ।
मानसं तु मनसा ध्यानयुक्तम् ।
वाचिकं द्विविधमुच्चैरुपांशुभेदेन ।
उच्चैरुच्चारणं यथोक्तफलम् ।
उपांशु सहस्रगुणम् ।
मानसं कोटिगुणम् ।
व्रतं नाम वेदोक्तविधिनिषेधानुष्ठाननैयत्यम् ॥ २॥

tapaḥsantoṣāstikyadāneśvarapūjanasiddhāntaśravaṇahrīmatijapo vratāni daśa niyamāḥ |
tatra tapo nāma vidhyuktakṛcchracāndrāyaṇādibhiḥ śarīraśoṣaṇam |
santoṣo nāma yadṛcchālābhasantuṣṭiḥ |
āstikyaṃ nāma vedoktadharmādharmeṣu viśvāsaḥ |
dānaṃ nāma nyāyārjitasya dhanadhānyādiḥ śraddhayārhtibhyaḥ pradānam |
īśvarapūjanaṃ nāma prasannasvabhāvena yathāśakti viṣṇurudrādi pūjanam |
siddhāntaśravaṇaṃ nāma vedāntārthavicāraḥ |
hrīrnāma vedalaukikamārgakutsitakarmaṇi lajjā |
matirnāma vedavihitakarmamārgeṣu śraddhā |
japo nāma vidhivadgurūpadiṣṭavedāviruddhamantrābhyāsaḥ |
taddvividhaṃ vācikaṃ mānasaṃ ceti |
mānasaṃ tu manasā dhyānayuktam |
vācikaṃ dvividhamuccairupāṃśubhedena |
uccairuccāraṇaṃ yathoktaphalam |
upāṃśu sahasraguṇam |
mānasaṃ koṭiguṇam |
vrataṃ nāma vedoktavidhiniṣedhānuṣṭhānanaiyatyam || 2 ||

1.3 Shandilya Upanishad: Die Asanas
स्वस्तिकगोमुखपद्मवीरसिंहभद्रमुक्तमयूराख्यान्यासनान्यष्टौ ।
स्वस्तिकं नाम-जानूर्वोन्तरे सम्यक्कृत्वा पादतले उभे ।
ऋजुकायः समासीनः स्वस्तिकं तत्प्रचक्षते ॥ १॥
सव्ये दक्षिणगुल्फं तु पृष्ठपार्श्वे नियोजयेत् ।
दक्षिणेऽपि तथा सव्यं गोमुखं गोमुखं यथा ॥ २॥
अङ्गुष्ठेन निबध्नीयाद्धस्ताभ्यां व्युत्क्रमेण च ।
ऊर्वोरुपरि शाण्डिल्य कृत्वा पादतले उभे ।
पद्मासनं भवेदेतत्सर्वेषामपि पूजितम् ॥ ३॥
एकं पादमथैकस्मिन्विन्यस्योरुणि संस्थितः ।
इतरस्मिंस्तथा चोरूं वीरासनमुदीरितम् ॥ ४॥
दक्षिणं सव्यगुल्फेन दक्षिणेन तथेतरम् ।
हस्तौ च जान्वोः संस्थाप्य स्वाङ्गुलीश्च प्रसार्य च ॥ ५॥
व्यक्तवक्त्रो निरीक्षेत नासाग्रं सुसमाहितः ।
सिंहासनं भवेदेतत्पूजितं योगिभिः सदा ॥ ६॥
योनीं वामेन सम्पीड्य मेढ्राद्रुपरि दक्षिणम् ।
भ्रूमध्ये च मनोलक्ष्यं सिद्धासनमिदं भवेत् ॥ ७॥
गुल्फौ तु वृषणस्याधः सीवन्याः पार्श्वयोः क्षिपेत् ।
पादपार्श्वे तु पाणिभ्यां दृढं बध्वा सुनिश्चलम् ।
भद्रासनं भवेदेतत्सर्वव्याधिविषापहम् ॥ ८॥
सम्पीड्य सीविनीं सूक्ष्मां गुल्फेनैव तु सव्यतः ।
सव्यं दक्षिणगुल्फेन मुक्तासनमुदीरितम् ॥ ९॥
अवष्टभ्य धरां सम्यक्तलाभ्यां तु करद्वयोः ।
हस्तयोः कूर्परौ चापि स्थापयेन्नाभिपार्श्वयओः ॥ १०॥
समुन्नतशिरःपादो दण्डवद्व्योम्नि संस्थितः ।
मयूरासनमेतत्तु सर्वपापप्रणाशनम् ॥ ११॥
शरीरान्तर्गताः सर्वे रोगा विनश्यन्ति ।
विषाणि जीर्यन्ते ।
येन केनासनेन सुखधारणं भवत्यशक्तस्तत्समाचरेत् ।
येनासनं विजितं जगत्त्रयं तेन विजितं भवति ।
यमनियमाभ्यां संयुक्तः पुरुषः प्राणायामं चरेत् ।
तेन नाड्यः शुद्धा भवन्ति ॥ ३॥

svastikagomukhapadmavīrasiṃhabhadramuktamayūrākhyānyāsanānyaṣṭau |
svastikaṃ nāma-jānūrvontare samyakkṛtvā pādatale ubhe |
ṛjukāyaḥ samāsīnaḥ svastikaṃ tatpracakṣate || 1 ||
savye dakṣiṇagulphaṃ tu pṛṣṭhapārśve niyojayet |
dakṣiṇe'pi tathā savyaṃ gomukhaṃ gomukhaṃ yathā || 2 ||
aṅguṣṭhena nibadhnīyāddhastābhyāṃ vyutkrameṇa ca |
ūrvorupari śāṇḍilya kṛtvā pādatale ubhe |
padmāsanaṃ bhavedetatsarveṣāmapi pūjitam || 3 ||
ekaṃ pādamathaikasminvinyasyoruṇi saṃsthitaḥ |
itarasmiṃstathā corūṃ vīrāsanamudīritam || 4 ||
dakṣiṇaṃ savyagulphena dakṣiṇena tathetaram |
hastau ca jānvoḥ saṃsthāpya svāṅgulīśca prasārya ca || 5 ||
vyaktavaktro nirīkṣeta nāsāgraṃ susamāhitaḥ |
siṃhāsanaṃ bhavedetatpūjitaṃ yogibhiḥ sadā || 6 ||
yonīṃ vāmena sampīḍya meḍhrādrupari dakṣiṇam |
bhrūmadhye ca manolakṣyaṃ siddhāsanamidaṃ bhavet || 7 ||
gulphau tu vṛṣaṇasyādhaḥ sīvanyāḥ pārśvayoḥ kṣipet |
pādapārśve tu pāṇibhyāṃ dṛḍhaṃ badhvā suniścalam |
bhadrāsanaṃ bhavedetatsarvavyādhiviṣāpaham || 8 ||
sampīḍya sīvinīṃ sūkṣmāṃ gulphenaiva tu savyataḥ |
savyaṃ dakṣiṇagulphena muktāsanamudīritam || 9 ||
avaṣṭabhya dharāṃ samyaktalābhyāṃ tu karadvayoḥ |
hastayoḥ kūrparau cāpi sthāpayennābhipārśvayaoḥ || 10 ||
samunnataśiraḥpādo daṇḍavadvyomni saṃsthitaḥ |
mayūrāsanametattu sarvapāpapraṇāśanam || 11 ||
śarīrāntargatāḥ sarve rogā vinaśyanti |
viṣāṇi jīryante |
yena kenāsanena sukhadhāraṇaṃ bhavatyaśaktastatsamācaret |
yenāsanaṃ vijitaṃ jagattrayaṃ tena vijitaṃ bhavati |
yamaniyamābhyāṃ saṃyuktaḥ puruṣaḥ prāṇāyāmaṃ caret |
tena nāḍyaḥ śuddhā bhavanti || 3 ||

1.4 Shandilya Upanishad: Nadis, Kundalini und Vayus
अथ हैनमथर्वाणं शाण्डिल्यः पप्रच्छ केनोपायेन नाड्यः शुद्धाः स्युः ।
नाड्यः कतिसंख्याकाः ।
तासामुत्पत्तिः कीदृशी ।
तासु कति वयवस्तिष्ठन्ति ।
तेषां कानि स्थानानि ।
तत्कर्माणि कानि ।
देहे यानि यानि विज्ञातव्यानि तत्सर्वं मे ब्रूहीति ।
स होवाच अथर्वाण अथेदं शरीरं षण्णवत्यङ्गुलात्मकं भवति ।
शरीरात्प्राणो द्वादशाङ्गुलाधिको भवति ।
शरीरस्थं प्राणमग्निना सह योगाभ्यासेन समं न्यूनं वा यः करोति स योगिपुङ्गवो भवति ।
देहमध्ये शिखिस्थानं त्रिकोणं तप्तजाम्बूनदप्रभं मनुष्याणाम् ।
चतुष्पदां चतुरस्रम् ।
विहङ्गानां वृत्ताकारम् ।
तन्मध्ये शुभा तन्वी पावकी शिखा तिष्ठति ।
गुदाद्व्यङ्गुलादूर्ध्वं मेढ्राद्व्यङ्गुलादधो देहमध्यं मनुष्याणां भवति ।
चतुष्पदां हृन्मध्यम् ।
विहङ्गानां तुङ्गमध्यम् ।
देहमध्यं नवाङ्गुलं चतुरङ्गुलमुत्सेधायतमण्डाकृति ।
तन्मध्ये नाभिः ।
तत्र द्वादशारयुतं चक्रम् ।
तच्चक्रमध्ये पुण्यपापप्रचोदितो जीवो भ्रमति ।
तन्तुपञ्जरमध्यस्थलूतिका यथा भ्रमति तथा चासौ तत्र प्राणश्चरति ।
देहेऽस्मिञ्जीवः प्राणारूढो भवेत् ।
नाभेस्तिर्यगधऊर्ध्वं कुण्डलिनीस्थानम् ।
अष्टप्रकृतिरूपाष्टधा कुण्डलीकृता कुण्डलिनी शक्तिर्भवति ।
यथावद्वायुसंचारं जलान्नादीनि परितः स्कन्धः पार्श्वेषु निरुध्यैनं मुखेनैव समावेष्ट्य ब्रह्मरन्ध्रं योगकाले चापानेनाग्निना च स्फुरति ।
हृदयाकाशे महोज्ज्वला ज्ञानरूपा भवति ।
मध्यस्थकुण्डलिनीमाश्रित्य मुख्या नाड्यश्चतुर्दश भवन्ति ।
इडा पिङ्गला सुषुम्ना सरस्वती वारुणी पूषा हस्तिजिह्वा यशस्विनी विश्वोदरी कुहूः शङ्खिनी पयस्विनी अलम्बुसा गान्धारीति नाड्यचतुर्दश भवन्ति ।
तत्र सुषुम्ना विश्वधारिणी मोक्षमार्गेति चाचक्षते ।
गुदस्य पृष्ठभागे वीणादण्डाश्रिता मूर्धपर्यन्तं ब्रह्मरन्ध्रे विज्ञेया व्यक्ता सूक्ष्मा वैष्णवी भवति ।
सुषुम्नायाः सव्यभागे इडा तिष्ठति ।
दक्षिणभागे पिङ्गला इडायां चन्द्रश्चरति ।
पिङ्गलायां रविः ।
तमोरूपश्चन्द्रः ।
रजोरूपो रविः ।
विषभागो रविः ।
अमृतभागश्चन्द्रमाः ।
तावेव सर्वकालं धत्ते ।
सुषुम्ना कालभोक्त्री भवति ।
सुषुम्ना पृष्ठपार्श्वयोः सरस्वतीकुहू भवतः ।
यशस्विनीकुहूमध्ये वारुणी प्रतिष्ठिता भवति ।
पूषासरस्वतीमध्ये पयस्विनी भवति ।
गान्धारीसरस्वतिमध्ये यशस्विनी भवति ।
कन्दमयेऽलम्बुसा भवति।
सुषुम्नापूर्वभागे मेढ्रान्तं कुहूर्भवति ।
कुण्डलिन्या अधश्चोर्ध्वं वारुणी सर्वगामिनी भवति ।
यशस्विनी सौम्या च पादाङ्गुष्ठान्तमिष्यते ।
पिङ्गला चोर्ध्वगा याम्यनासान्तं भवति ।
पिङ्गलायाः पृष्ठतो याम्यनेत्रानतं पूषा भवति ।
याम्यकर्णान्तं यशस्विनी भवति ।
जिह्वाया ऊर्ध्वानतं सरस्वती भवति ।
आसव्यकर्णान्तमूर्ध्वगा शङ्खिनी भवति ।
इडापृष्ठभागात्सव्यनेत्रान्तगा गान्धारी भवति ।
पायुमूलादधोर्ध्वगालम्बुसा भवति ।
एताश्च चतुर्दशसु नाडीष्वन्या नाड्यः संभवन्ति ।
तास्वन्यास्तास्वन्या भवन्तीति विज्ञेयाः ॥
यथाश्वत्थादिपत्रं शिराभिर्व्याप्तमेवं शरीरं नाडीभिर्व्याप्तम् ।
प्राणापानसमानोदानव्याना नागकूर्मकृकरदेवदत्तधनञ्जया एते दश वायवः सर्वासु नाडीषु चरन्ति ।
आस्यनासिकाकण्ठनाभिपादाङ्गुष्ठद्वयकुण्डल्यधश्चोर्ध्वभागेषु प्राणः संचरति ।
श्रोत्राक्षिकटिगुल्फघ्राणगलस्फिग्देशेषु व्यानः संचरति ।
गुदमेढ्रोरुजानूदरवृषणकटिजङ्घानाभिगुदाग्न्यगारेष्वपानः संचरति ।
सर्वसन्धिस्थ उदानः ।
पादहस्तयोरपि सर्वगात्रेषु सर्वव्यापी समानः ।
भुक्तान्नरसादिकं गात्रेग्निना सह व्यापयन्द्विसप्ततिसहस्रेषु नाडीमार्गेषु चरन्समानवायुरग्निना सह साङ्गोपाङ्गकलेवरं व्याप्नोति ।
नागादिवायवः पञ्चत्वगस्थ्यादिसंभवाः ।
तुन्दस्थं जलमन्नं च रसादिषु समीरितं तुन्दमध्यगतः प्रागस्तानि पृथक्कुर्यात् ।
अग्नेरुपरि जलं स्थाप्य जलोपर्यन्नादीनि संस्थाप्य स्वयमपानं सम्प्राप्य तेनैव सह मारुतः प्रयाति देहमध्यगतं ज्वलनम् ।
वायुना पालितो वह्निरपानेन शनैर्देहमध्ये ज्वलति ।
ज्वलनो ज्वालाभिः प्राणेन कोष्ठमध्यगतं जलमत्युष्णमकरोत् ।
जलोपरि समर्पितव्यञ्जनसंयुक्तमन्नं वह्निसंयुक्तवारिणा पक्वमकरोत् ।
तेन स्वेदमूत्रजलरक्तवीर्यरूपरसपुरीषादिकं प्राणः पृथक्कुर्यात् ।
समानवायुना सह सर्वासु नाडीषु रसं व्यापयञ्छ्वासरूपेण देहे वायुश्चरति ।
नवभिर्व्योमरन्ध्रैः शरीरस्य वायवः कुर्वन्ति विण्मूत्रादिविसर्जनम् ।
निश्वासोच्छ्वासकासश्च प्राणकर्मोच्यते ।
विण्मूत्रादिविसर्जनमपानवायुकर्म ।
हानोपादानचेष्टादि व्यानकर्म ।
देहस्योन्नयनादिकमुदानकर्म ।
शरीरपोषणादिकं समानकर्म ।
उद्गारादि नागकर्म ।
निमीलनादि कूर्मकर्म ।
क्षुत्करणं कृकरकर्म ।
तन्द्रा देवदत्तकर्म ।
श्लेष्मादि धनञ्जयकर्म ।
एवं नाडीस्थानं वायुस्थानं तत्कर्म च सम्यग्ज्ञात्वा नाडीसंशोधनं कुर्यात् ॥ ४॥

atha hainamatharvāṇaṃ śāṇḍilyaḥ papraccha kenopāyena nāḍyaḥ śuddhāḥ syuḥ |
nāḍyaḥ katisaṃkhyākāḥ |
tāsāmutpattiḥ kīdṛśī |
tāsu kati vayavastiṣṭhanti |
teṣāṃ kāni sthānāni |
tatkarmāṇi kāni |
dehe yāni yāni vijñātavyāni tatsarvaṃ me brūhīti |
sa hovāca atharvāṇa athedaṃ śarīraṃ ṣaṇṇavatyaṅgulātmakaṃ bhavati |
śarīrātprāṇo dvādaśāṅgulādhiko bhavati |
śarīrasthaṃ prāṇamagninā saha yogābhyāsena samaṃ nyūnaṃ vā yaḥ karoti sa yogipuṅgavo bhavati |
dehamadhye śikhisthānaṃ trikoṇaṃ taptajāmbūnadaprabhaṃ manuṣyāṇām |
catuṣpadāṃ caturasram |
vihaṅgānāṃ vṛttākāram |
tanmadhye śubhā tanvī pāvakī śikhā tiṣṭhati |
gudādvyaṅgulādūrdhvaṃ meḍhrādvyaṅgulādadho dehamadhyaṃ manuṣyāṇāṃ bhavati |
catuṣpadāṃ hṛnmadhyam |
vihaṅgānāṃ tuṅgamadhyam |
dehamadhyaṃ navāṅgulaṃ caturaṅgulamutsedhāyatamaṇḍākṛti |
tanmadhye nābhiḥ |
tatra dvādaśārayutaṃ cakram |
taccakramadhye puṇyapāpapracodito jīvo bhramati |
tantupañjaramadhyasthalūtikā yathā bhramati tathā cāsau tatra prāṇaścarati |
dehe'smiñjīvaḥ prāṇārūḍho bhavet |
nābhestiryagadhaūrdhvaṃ kuṇḍalinīsthānam |
aṣṭaprakṛtirūpāṣṭadhā kuṇḍalīkṛtā kuṇḍalinī śaktirbhavati |
yathāvadvāyusaṃcāraṃ jalānnādīni paritaḥ skandhaḥ pārśveṣu nirudhyainaṃ mukhenaiva samāveṣṭya brahmarandhraṃ yogakāle cāpānenāgninā ca sphurati |
hṛdayākāśe mahojjvalā jñānarūpā bhavati |
madhyasthakuṇḍalinīmāśritya mukhyā nāḍyaścaturdaśa bhavanti |
iḍā piṅgalā suṣumnā sarasvatī vāruṇī pūṣā hastijihvā yaśasvinī viśvodarī kuhūḥ śaṅkhinī payasvinī alambusā gāndhārīti nāḍyacaturdaśa bhavanti |
tatra suṣumnā viśvadhāriṇī mokṣamārgeti cācakṣate |
gudasya pṛṣṭhabhāge vīṇādaṇḍāśritā mūrdhaparyantaṃ brahmarandhre vijñeyā vyaktā sūkṣmā vaiṣṇavī bhavati |
suṣumnāyāḥ savyabhāge iḍā tiṣṭhati |
dakṣiṇabhāge piṅgalā iḍāyāṃ candraścarati |
piṅgalāyāṃ raviḥ |
tamorūpaścandraḥ |
rajorūpo raviḥ |
viṣabhāgo raviḥ |
amṛtabhāgaścandramāḥ |
tāveva sarvakālaṃ dhatte |
suṣumnā kālabhoktrī bhavati |
suṣumnā pṛṣṭhapārśvayoḥ sarasvatīkuhū bhavataḥ |
yaśasvinīkuhūmadhye vāruṇī pratiṣṭhitā bhavati |
pūṣāsarasvatīmadhye payasvinī bhavati |
gāndhārīsarasvatimadhye yaśasvinī bhavati |
kandamaye'lambusā bhavati|
suṣumnāpūrvabhāge meḍhrāntaṃ kuhūrbhavati |
kuṇḍalinyā adhaścordhvaṃ vāruṇī sarvagāminī bhavati |
yaśasvinī saumyā ca pādāṅguṣṭhāntamiṣyate |
piṅgalā cordhvagā yāmyanāsāntaṃ bhavati |
piṅgalāyāḥ pṛṣṭhato yāmyanetrānataṃ pūṣā bhavati |
yāmyakarṇāntaṃ yaśasvinī bhavati |
jihvāyā ūrdhvānataṃ sarasvatī bhavati |
āsavyakarṇāntamūrdhvagā śaṅkhinī bhavati |
iḍāpṛṣṭhabhāgātsavyanetrāntagā gāndhārī bhavati |
pāyumūlādadhordhvagālambusā bhavati |
etāśca caturdaśasu nāḍīṣvanyā nāḍyaḥ saṃbhavanti |
tāsvanyāstāsvanyā bhavantīti vijñeyāḥ ||
yathāśvatthādipatraṃ śirābhirvyāptamevaṃ śarīraṃ nāḍībhirvyāptam |
prāṇāpānasamānodānavyānā nāgakūrmakṛkaradevadattadhanañjayā ete daśa vāyavaḥ sarvāsu nāḍīṣu caranti |
āsyanāsikākaṇṭhanābhipādāṅguṣṭhadvayakuṇḍalyadhaścordhvabhāgeṣu prāṇaḥ saṃcarati |
śrotrākṣikaṭigulphaghrāṇagalasphigdeśeṣu vyānaḥ saṃcarati |
gudameḍhrorujānūdaravṛṣaṇakaṭijaṅghānābhigudāgnyagāreṣvapānaḥ saṃcarati |
sarvasandhistha udānaḥ |
pādahastayorapi sarvagātreṣu sarvavyāpī samānaḥ |
bhuktānnarasādikaṃ gātregninā saha vyāpayandvisaptatisahasreṣu nāḍīmārgeṣu caransamānavāyuragninā saha sāṅgopāṅgakalevaraṃ vyāpnoti |
nāgādivāyavaḥ pañcatvagasthyādisaṃbhavāḥ |
tundasthaṃ jalamannaṃ ca rasādiṣu samīritaṃ tundamadhyagataḥ prāgastāni pṛthakkuryāt |
agnerupari jalaṃ sthāpya jaloparyannādīni saṃsthāpya svayamapānaṃ samprāpya tenaiva saha mārutaḥ prayāti dehamadhyagataṃ jvalanam |
vāyunā pālito vahnirapānena śanairdehamadhye jvalati |
jvalano jvālābhiḥ prāṇena koṣṭhamadhyagataṃ jalamatyuṣṇamakarot |
jalopari samarpitavyañjanasaṃyuktamannaṃ vahnisaṃyuktavāriṇā pakvamakarot |
tena svedamūtrajalaraktavīryarūparasapurīṣādikaṃ prāṇaḥ pṛthakkuryāt |
samānavāyunā saha sarvāsu nāḍīṣu rasaṃ vyāpayañchvāsarūpeṇa dehe vāyuścarati |
navabhirvyomarandhraiḥ śarīrasya vāyavaḥ kurvanti viṇmūtrādivisarjanam |
niśvāsocchvāsakāsaśca prāṇakarmocyate |
viṇmūtrādivisarjanamapānavāyukarma |
hānopādānaceṣṭādi vyānakarma |
dehasyonnayanādikamudānakarma |
śarīrapoṣaṇādikaṃ samānakarma |
udgārādi nāgakarma |
nimīlanādi kūrmakarma |
kṣutkaraṇaṃ kṛkarakarma |
tandrā devadattakarma |
śleṣmādi dhanañjayakarma |
evaṃ nāḍīsthānaṃ vāyusthānaṃ tatkarma ca samyagjñātvā nāḍīsaṃśodhanaṃ kuryāt || 4 ||

1.5 Shandilya Upanishad: Reinigung der Nadis
यमनियमयुतः पुरुषः सर्वसङ्गविवर्जितः कृतविद्यः सत्यधर्मरतो जितक्रोधो गुरुशुश्रूषानिरतः पितृमातृविधेयः स्वाश्रमोक्तसदाचारविद्वच्छिक्षितः फलमूलोदकान्वितं तपोवनं प्राप्य रम्यदेशे ब्रह्मघोषसमन्विते स्वधर्मनिरतब्रह्मवित्समावृते फलमूलपुष्पवारिभिः सुसम्पूर्णे देवायतने नदीतीरे ग्रामे नगरे वापि सुशोभनमठं नात्युच्चनीचायतमल्पद्वारं गोमयादिलिप्तं सर्वरक्षासमन्वितं कृत्वा तत्र वेदान्तश्रवणं कुर्वन्योगं समारभेत् ।
आदौ विनायकं सम्पूज्य स्वेष्टदेवतां नत्वा पूर्वोक्तासने स्थित्वा प्राङ्मुख उदङ्मुखो वापि मृद्वासनेषु जितासनगतो विद्वान्समग्रीवशिरोनासाग्रदृग्भ्रूमध्ये शशभृद्बिंबं पश्यन्नेत्राभ्याममृतं पिबेत् ।
द्वादशमात्रया इडया वायुमापूर्योदरे स्थितं ज्वालावलीयुतं रेफबिन्दुयुक्तमग्निमण्डलयुतं ध्यायेद्रेचयेत्पिङ्गलया ।
पुनः पिङ्गलयापूर्य कुम्भित्वा रेचयेदिडया ।
त्रिचतुस्त्रिचतुःसप्तत्रिचातुर्मासपर्यन्तं त्रिसन्धिषु तदन्तरालेषु च षट्कृत्व आचरेन्नाडीशुद्धिर्भवति ।
ततः शरीरे लघुदीप्तिवह्निवृद्धिनादाभिव्यक्तिर्भवति ॥ ५॥

yamaniyamayutaḥ puruṣaḥ sarvasaṅgavivarjitaḥ kṛtavidyaḥ satyadharmarato jitakrodho guruśuśrūṣānirataḥ pitṛmātṛvidheyaḥ svāśramoktasadācāravidvacchikṣitaḥ phalamūlodakānvitaṃ tapovanaṃ prāpya ramyadeśe brahmaghoṣasamanvite svadharmaniratabrahmavitsamāvṛte phalamūlapuṣpavāribhiḥ susampūrṇe devāyatane nadītīre grāme nagare vāpi suśobhanamaṭhaṃ nātyuccanīcāyatamalpadvāraṃ gomayādiliptaṃ sarvarakṣāsamanvitaṃ kṛtvā tatra vedāntaśravaṇaṃ kurvanyogaṃ samārabhet |
ādau vināyakaṃ sampūjya sveṣṭadevatāṃ natvā pūrvoktāsane sthitvā prāṅmukha udaṅmukho vāpi mṛdvāsaneṣu jitāsanagato vidvānsamagrīvaśironāsāgradṛgbhrūmadhye śaśabhṛdbiṃbaṃ paśyannetrābhyāmamṛtaṃ pibet |
dvādaśamātrayā iḍayā vāyumāpūryodare sthitaṃ jvālāvalīyutaṃ rephabinduyuktamagnimaṇḍalayutaṃ dhyāyedrecayetpiṅgalayā |
punaḥ piṅgalayāpūrya kumbhitvā recayediḍayā |
tricatustricatuḥsaptatricāturmāsaparyantaṃ trisandhiṣu tadantarāleṣu ca ṣaṭkṛtva ācarennāḍīśuddhirbhavati |
tataḥ śarīre laghudīptivahnivṛddhinādābhivyaktirbhavati || 5 ||

1.6 Shandilya Upanishad: Pranayama und der Pranava
प्राणापानसमायोगः प्राणायामो भवति ।
रेचकपूरककुम्भकभेदेन स त्रिविधः ।
ते वर्णात्मकाः ।
तस्मात्प्रणव एव प्राणायामः पद्माद्यासनस्थः पुमान्नासाग्रे शशभृद्बिम्बज्योत्स्नाजालवितानिताकारमूर्ती रक्ताङ्गी हंसवाहिनी दण्डहस्ता बाला गायत्री भवति ।
उकारमूर्तिः श्वेताङ्गी तार्क्ष्यवाहिनी युवती चक्रहस्ता सावित्री भवति ।
मकारमूर्तिः कृष्णाङ्गी वृषभवाहिनी वृद्धा त्रिशूलधारिणी सरस्वती भवति ।
अकारादित्रयाणां सर्वकारणमेकाक्षरं परंज्योतिः प्रणवं भवतीति ध्यायेत् ।
इडया बाह्याद्वायुमापूर्य षोडशमात्राभिरकारं चिन्तयन्पूरितं वायुं चतुःषष्टिमात्राभिः कुम्भयित्वोकारं ध्यायन्पूरितं पिङ्गलया द्वात्रिंशन्मात्रया मकारमूर्तिध्यानेनैवं क्रमेण पुनः पुनः कुर्यात् ॥ ६॥

prāṇāpānasamāyogaḥ prāṇāyāmo bhavati |
recakapūrakakumbhakabhedena sa trividhaḥ |
te varṇātmakāḥ |
tasmātpraṇava eva prāṇāyāmaḥ padmādyāsanasthaḥ pumānnāsāgre śaśabhṛdbimbajyotsnājālavitānitākāramūrtī raktāṅgī haṃsavāhinī daṇḍahastā bālā gāyatrī bhavati |
ukāramūrtiḥ śvetāṅgī tārkṣyavāhinī yuvatī cakrahastā sāvitrī bhavati |
makāramūrtiḥ kṛṣṇāṅgī vṛṣabhavāhinī vṛddhā triśūladhāriṇī sarasvatī bhavati |
akārāditrayāṇāṃ sarvakāraṇamekākṣaraṃ paraṃjyotiḥ praṇavaṃ bhavatīti dhyāyet |
iḍayā bāhyādvāyumāpūrya ṣoḍaśamātrābhirakāraṃ cintayanpūritaṃ vāyuṃ catuḥṣaṣṭimātrābhiḥ kumbhayitvokāraṃ dhyāyanpūritaṃ piṅgalayā dvātriṃśanmātrayā makāramūrtidhyānenaivaṃ krameṇa punaḥ punaḥ kuryāt || 6 ||

1.7 Shandilya Upanishad: Kumbhaka, Mudras und Samyama
अथासनदृढो योगी वशी मितहिताशनः सुषुम्नानाडीस्थमलशोषार्थं योगी बद्धपद्मासनो वायुं चन्द्रेणापूर्य यथाशक्ति कुम्भयित्वा सूर्येण रेचयित्वा पुनः सूर्येणापूर्य कुम्भयित्वा चन्द्रेण विरेच्य यया त्यजेत्तया सम्पूर्य धारयेत् ।
तदेते श्लोका भवन्ति ।
प्राणं प्रागिडया पिबेन्नियमितं भूयोऽन्यया रेचयेत्पीत्वा पिङ्गलया समीरणमथो बद्ध्वा त्यजेद्वामया ।
सूर्याचन्द्रमसोरनेन विधिनाऽभ्यासं सदा तन्वतां शुद्धा नाडिगणा भवन्ति यमिनां मासत्रयादूर्ध्वतः ॥ १॥
प्रातर्मध्यन्दिने सायमर्धरात्रे तु कुम्भकान् ।
शनैरशीतिपर्यन्तं चतुर्वारं समभ्यसेत् ॥ २॥
कनीयसि भवेत्स्वेदः कंपो भवति मध्यमे ।
उत्तिष्ठत्त्युत्तमे प्राणरोधे पद्मासनं महत् ॥ ३॥
जलेन श्रमजातेन गात्रमर्दनमाचरेत् ।
दृढता लघुता चापि तस्य गात्रस्य जायते ॥ ४॥
अभ्यासकाले प्रथमं शस्तं क्षीराज्यभोजनम् ।
ततोऽभ्यासे स्थिरीभूते न तावन्नियमग्रहः ॥ ५॥
यथा सिंहो गजो व्याघ्रो भवेद्वश्यः शनैः शनैः ।
तथैव सेवितो वायुरन्यथा हन्ति साधकम् ॥ ६॥
युक्तं युक्तं त्यजेद्वायुं युक्तं युक्तं च पूरयेत् ।
युक्तं युक्तं च बध्नीयादेवं सिद्धिमवाप्नुयात् ॥ ७॥
यथेष्टधारणाद्वायोरनलस्य प्रदीपनम् ।
नादाभिव्यक्तिरारोग्यं जायते नाडिशोधनात् ॥ ८॥
विधिवत्प्राणसंयामैर्नाडीचक्रे विशोधिते ।
सुषुम्नावदनं भित्त्वा सुखाद्विशति मारुतः ॥ ९॥
मारुते मध्यसंचारे मनःस्थैर्यं प्रजायते ।
यो मनःसुस्थिरो भावः सैवावस्था मनोन्मनी ॥ १०॥
पूरकान्ते तु कर्तव्यो बन्धो जालन्धराभिधः ।
कुम्भकान्ते रेचकादौ कर्तव्यस्तूड्डियाणकः ॥ ११॥
अधस्तात्कुञ्चनेमाशु कण्ठसङ्कोचने कृते ।
मध्ये पश्चिमतानेन स्यात्प्राणो ब्रह्मनाडिगः ॥ १२॥
अपानमूर्ध्वमुत्थाप्य प्राणं कण्ठादधो नयन् ।
योगी जराविनिर्मुक्तः षोडशो वयसा भवेत् ॥१३॥
सुखासनस्थो दक्षनाड्या बहिस्थं पवनं समाकृष्याकेशमानखाग्रं कुम्भयित्वा सव्यनाड्या रेचयेत् ।
तेन कपालशोधनं वातनाडीगतसर्वरोगसर्वविनाशनं भवति ।
हृदयादिकण्ठपर्यन्तं सस्वनं नासाभ्यां शनैः पवनमाकृष्य यथाशक्ति कुम्भयित्वा इडया विरेच्य गच्छंस्तिष्ठन्कुर्यात् ।
तेन श्लेष्महरं जठराग्निवर्धनं भवति ।
वक्त्रेण सीत्कारपूर्वकं वायुं गृहीत्वा यथाशक्ति कुम्भयित्वा नासाभ्यां रेचयेत् ।
तेन क्षुत्तृष्णालस्यनिद्रा न जायते ।
जिह्वया वायुं गृहीत्वा यथाशक्ति कुम्भयित्वा नासाभ्यां रेचयेत् ।
तेन गुल्मप्लीहज्वरपित्तक्षुधादीनि नश्यन्ति ॥
अथ कुम्भकः ।
स द्विविधः सहितः केवलश्चेति ।
रेचकपूरकयुक्तः सहितः तद्विवर्जितः केवलः ।
केवलसिद्धिपर्यन्तं सहितमभ्यसेत् ।
केवलकुम्भके सिद्धे त्रिषु लोकेषु न तस्य दुर्लभं भवति ।
केवलकुम्भकात्कुण्डलिनीबोधो जायते ।
ततः कृशवपुः प्रसन्नवदनो निर्मललोचनोऽभिव्यक्तनादो निर्मुक्तरोगजालो जितबिन्दुः पट्वग्निर्भवति ।
अन्तर्लक्ष्यं बहिर्दृष्टिर्निमेषोन्मेषवर्जिता ।
एषा सा वैष्णवी मुद्रा सर्वतन्त्रेषु गोपिता ॥ १४॥
अन्तर्लक्ष्यविलीनचित्तपवनो योगी सदा वर्तते दृष्ट्या निश्चलतारया बहिरधः पश्यन्नपश्यन्नपि ।
मुद्रेयं खलु खेचरी भवति सा लक्ष्यैकताना शिवा शून्याशून्यविवर्जितं स्फुरति सा तत्त्वं पदं वैष्णवी ॥ १५॥
अर्धोन्मीलितलोचनः स्थिरमना नासाग्रदत्तेक्षणश्चन्द्रार्कावपि लीनतामुपनयन्निष्पन्दभावोत्तरम् ।
ज्योतीरूपमशीषबाह्यरहितं देदीप्यमानं परं तत्त्वं तत्परमस्ति वस्तुविषयं शाण्डिल्य विद्धीह तत् ॥ १६॥
तारं ज्योतिषि संयोज्य किञ्चिदुन्नमयन्भ्रुवौ ।
पूर्वाभ्यासस्य मार्गोऽयमुन्मनीकारकः क्षणात् ॥ १७॥
तस्मात्खेचरीमुद्रामभ्यसेत् ।
तत उन्मनी भवति ।
ततो योगनिद्रा भवति ।
लब्धयोगनिद्रस्य योगिनः कालो नास्ति ।
शक्तिमध्ये मनः कृत्वा शक्तिं मानसमध्यगाम् ।
मनसा मन आलोक्य शाण्डिल्य त्वं सुखी भव ॥ १८॥
खमध्ये कुरु चात्मानमात्ममध्ये च खं कुरु ।
सर्वं च खमयं कृत्वा न किञ्चिदपि चिन्तय ॥ १९॥
बाह्यचिन्ता न कर्तव्या तथैवान्तरचिन्तिका ।
सर्वचिन्तां परित्यज्य चिन्मात्रपरमो भव ॥ २०॥
कर्पूरमनले यद्वत्सैन्धवं सलिले यथा ।
तथा च लीयमानं च मनस्तत्त्वे विलीयते ॥ २१॥
ज्ञेयं सर्वप्रतीतं च तज्ज्ञानं मन उच्यते ।
ज्ञानं ज्ञेयं समं नष्टं नान्यः पन्था द्वितीयकः ॥ २२॥
ज्ञेयवस्तुपरित्यागाद्विलयं याति मानसम् ।
मानसे विलयं याते कैवल्यमवशिष्यते ॥ २३॥
द्वौ क्रमौ चित्तनाशस्य योगो ज्ञानं मुनीश्वर ।
योगस्तद्वृत्तिरोधो हि ज्ञानं सम्यगवेक्षणम् ॥ २४॥
तस्मिन्निरोधिते नूनमुपशान्तं मनो भवेत् ।
मनःस्पन्दोपशान्तायं संसारः प्रविलीयते ॥ २५॥
सूर्यालोकपरिस्पन्दशान्तौ व्यवहृतिर्यथा ।
शास्त्रसज्जनसम्पर्कवैराग्याभ्यासयोगतः ॥ २६॥
अनास्थायां कृतास्थायां पूर्वं संसारवृत्तिषु ।
यथाभिवाञ्छितध्यानाच्चिरमेकतयोहितात् ॥ २७॥
एकतत्त्वदृढाभ्यासात्प्राणस्पन्दो निरुध्यते ।
पूरकाद्यनिलायामादृढाभ्यासदखेदजात् ॥ २८॥
एकान्तध्यानयोगाच्च मनःस्पन्दो निरुध्यते ।
ओङ्कारोच्चारणप्रान्तशब्दतत्त्वानुभावनात् ।
सुषुप्ते संविदा ज्ञाते प्राणस्पन्दो निरुध्यते ॥ २९॥
तालुमूलगतां यत्नाज्जिह्वयाक्रम्य घण्टिकाम् ।
ऊर्ध्वरन्ध्रं गते प्राणे प्राणस्पन्दो निरुध्यते ॥ ३०॥
प्राणे गलितसंवित्तौ तालूर्ध्वं द्वादशान्तगे ।
अभ्यासादूर्ध्वरन्ध्रेण प्राणस्पन्दो निरुध्यते ॥ ३१॥
द्वादशाङ्गुलपर्यन्ते नासाग्रे विमलेऽम्बरे ।
संविद्दृशि प्रशाम्यन्त्यां प्राणस्पन्दो निरुध्यते ॥ ३२॥
भ्रूमध्ये तारकालोकशान्तावन्तमुपागते ।
चेतनैकतने बद्धे प्राणस्पन्दो निरुध्यते ॥ ३३॥
ओमित्येव यदुद्भूतं ज्ञानं ज्ञेयात्मकं शिवम् ।
असंस्पृष्टविकल्पांशं प्राणस्पन्दो निरुध्यते ॥ ३४॥
चिरकालं हृदेकान्तव्योमसंवेदनान्मुने ।
अवासनमनोध्यानात्प्राणस्पन्दो निरुध्यते ॥ ३५॥
एभिः क्रमैस्तथान्यैश्च नानासंकल्पकल्पितैः ।
नानादेशिकवक्त्रस्थैः प्राणस्पन्दो निरुध्यते ॥ ३६॥
आकुञ्चनेन कुण्डलिन्याः कवाटमुद्घाट्य मोक्षद्वारं विभेदयेत् ।
येन मार्गेण गन्तव्यं तद्द्वारं मुखेनाच्छाद्य प्रसुप्ता कुण्डलिनी कुटिलाकारा सर्पवद्वेष्टिता भवति ।
सा शक्तिर्येन चालिता स्यात्स तु मुक्तो भवति ।
सा कुण्डलिनी कण्ठोर्ध्वभागे सुप्ता चेद्योगिनां मुक्तये भवति ।
बन्धनायाधो मूढानाम् ।
इडादिमार्गद्वयं विहाय सुषुम्नामार्गेणागच्छेत्तद्विष्णोः परमं पदम् ।
मरुदभ्यसनं सर्वं मनोयुक्तं समभ्यसेत् इतरत्र न कर्तव्या मनोवृत्तिर्मनीषिणा ॥ ३७॥
दिवा न पूजयेद्विष्णुं रात्रौ नैव प्रपूजयेत् ।
सततं पूजयेद्विष्णुं दिवारात्रं न पूजयेत् ॥ ३८॥
सुषिरो ज्ञानजनकः पञ्चस्रोतःसमन्वितः ।
तिष्ठते खेचरी मुद्रा तस्मिन्स्थाने न संशयः ॥ ३९॥
सव्यदक्षिणनाडीस्थो मध्ये चरति मारुतः ।
तिष्ठतः खेचरी मुद्रा तस्मिन्स्थाने न संशयः ॥ ४०॥
इडापिङ्गलयोर्मध्ये शून्यं चैवानिलं ग्रसेत् ।
तिष्ठन्ती खेचरी मुद्रा तत्र सत्यं प्रतिष्ठितम् ॥ ४१॥
सोमसूर्यद्वयोर्मध्ये निरालम्बतले पुनः ।
संस्थिता व्योमचक्रे सा मुद्रा नाम्ना च खेचरी ॥ ४२॥
छेदनचालनदाहैः फलां परां जिह्वां कृत्वा दृष्टिं भ्रूमध्ये स्थाप्य कपालकुहरे जिह्वा विपरीतगा यदा भवति तदा खेचरी मुद्रा जायते ।
जिह्वा चित्तं च खे चरति तेनोर्ध्वजिह्वः पुमानमृतो भवति ।
वामपादमूलेन योनिं सम्पीड्य दक्षिणपादं प्रसार्य तं कराभ्यां धृत्वा नासाभ्यां वायुमापूर्य कण्ठबन्धं समारोप्योर्ध्वतो वायुं धारयेत् ।
तेन सर्वक्लेशहानिः ।
ततः पीयूषमिव विषं जीर्यते ।
क्षयगुल्मगुदावर्तजीर्णत्वगादिदोषा नश्यन्ति ।
एष प्राणजयोपायः सर्वमृत्यूपघातकः ।
वामपादपार्ष्णिं योनिस्थाने नियोज्य दक्षिणचरणं वामोरूपरि संस्थाप्य वायुमापूर्य हृदये चुबुकं निधाय योनिमाकुञ्च्य मनोमध्ये यथाशक्ति धारयित्वा स्वात्मानं भावयेत् ।
तेनापरोक्षसिद्धिः ।
बाह्यात्प्राणं समाकृष्य पूरयित्वोदरे स्थितम् ।
नाभिमध्ये च नासाग्रे पदाङ्गुष्ठे च यत्नतः ॥ ४३॥
धारयेन्मनसा प्राणं सन्ध्याकालेषु वा सदा ।
सर्वरोगविनिर्मुक्तो भवेद्योगी गतक्लमः ॥ ४४॥
नासाग्रे वायुविजयं भवति ।
नाभिमध्ये सर्वरोगविनाशः ।
पादाङ्गुष्ठदारणाच्छरीरलघुता भवति ।
रसनाद्वायुमाकृष्य यः पिबेत्सतततं नरः ।
श्रमदाहौ तु न स्यातां नश्यन्ति व्याधयस्तथा ॥ ४५॥
सन्ध्ययोर्ब्राह्मणः काले वायुमाकृष्य यः पिबेत् ।
त्रिमासात्तस्य कल्याणी जायते वाक् सरस्वती ॥ ४६॥
एवं षण्मासाभ्यासात्सर्वरोगनिवृत्तिः ।
जिह्वया वायुमानीय जिह्वामूले निरोधयेत् ।
यः पिबेदमृतं विद्वान्सकलं भद्रमश्नुते ॥ ४७॥
आत्मन्यात्मानमिडया धारयित्वा भ्रुवोन्तरे ।
विभेद्य त्रिदशाहारं व्याधिस्थोऽपि विमुच्यते ॥ ४८॥
नाडीभ्यां वायुमारोप्य नाभौ तुन्दस्य पार्श्वयोः ।
घटिकैकां वहेद्यस्तु व्याधिभिः स विमुच्यते ॥ ४९॥
मासमेकं त्रिसन्ध्यं तु जिह्वयारोप्य मारुतम् ।
विभेद्य त्रिदशाहारं धारयेत्तुन्दमध्यमे ॥ ५०॥
ज्वराः सर्वेऽपि नश्यन्ति विषाणि विविधानि च ।
मुहूर्तमपि यो नित्यं नासाग्रे मनसा सह ॥ ५१॥
सर्वं तरति पाप्मानं तस्य जन्म शतार्जितम् ।
तारसंयमात्सकलविषयज्ञानं भवति ।
नासाग्रे चित्तसंयमादिन्द्रलोकज्ञानम् ।
तदधश्चित्तसंयमादग्निलोकज्ञानम् ।
चक्षुषि चित्तसंयमात्सर्वलोकज्ञानम् ।
श्रोत्रे चित्तस्य संयमाद्यमलोकज्ञानम् ।
तत्पार्श्वे संयमान्निरृतिलोकज्ञानम् ।
पृष्ठभागे संयमाद्वरुणलोकज्ञानम् ।
वामकर्णे संयमाद्वायुलोकज्ञानम् ।
कण्ठे संयमात्सोमलोकज्ञानम् ।
वामचक्षुषि संयमाच्छिवलोकज्ञानम् ।
मूर्ध्नि संयमाद्ब्रह्मलोकज्ञानम् ।
पादादोभागे संयमादतललोकज्ञानम् ।
पादे संयमाद्वितललोकज्ञानम् ।
पादसन्धौ संयमान्नितललोकज्ञानम् ।
जङ्घे संयमात्सुतललोकज्ञानम् ।
जानौ संयमान्महातललोकज्ञानम् ।
ऊरौ चित्तसंयमाद्रसातललोकज्ञानम् ।
कटौ चित्तसंयमात्तलातललोकज्ञानम् ।
नाभौ चित्तसंयमाद्भूलोकज्ञानम् ।
कुक्षौ संयमाद्भुवर्लोकज्ञानम् ।
हृदि चित्तस्य संयमात्स्वर्लोकज्ञानम् ।
हृदयोर्ध्वभागे चित्तसंयमान्महर्लोकज्ञानम् ।
कण्ठे चित्तसंयमाज्जनोलोकज्ञानम् ।
भ्रूमध्ये चित्तसंयमात्तपोलोकज्ञानम् ।
मूर्ध्नि चित्तसंयमात्सत्यलोकज्ञानम् ।
धर्माधर्मसंयमादतीतानागतज्ञानम् ।
तत्तज्जन्तुध्वनौ चित्तसंयमात्सर्वजन्तुरुतज्ञानम् ।
संचितकर्मणि चित्तसंयमात्पूर्वजातिज्ञानम् ।
परचित्ते चित्तसंयमात्परचित्तज्ञानम् ।
कायरूपे चित्तसंयमादन्यादृश्यरूपम् ।
बले चित्तसंयमाद्धनुमदादिबलम् ।
सूर्ये चित्तसंयमाद्भुवनज्ञानम् ।
चन्द्रे चित्तसंयमात्ताराव्यूहज्ञानम् ।
ध्रुवे तद्गतिदर्शनम् ।
स्वार्थसंयमात्पुरुषज्ञानम् ।
नाभिचक्रे कायव्यूहज्ञानम् ।
कण्ठकूपे क्षुत्पिपासा निवृत्तिः ।
कूर्मनाड्यां स्थैर्यम् ।
तारे सिद्धदर्शनम् ।
कायाकाशसंयमादाकाशगमनम् ।
तत्तत्स्थाने संयमात्तत्तत्सिद्धयो भवन्ति ॥ ७॥

athāsanadṛḍho yogī vaśī mitahitāśanaḥ suṣumnānāḍīsthamalaśoṣārthaṃ yogī baddhapadmāsano vāyuṃ candreṇāpūrya yathāśakti kumbhayitvā sūryeṇa recayitvā punaḥ sūryeṇāpūrya kumbhayitvā candreṇa virecya yayā tyajettayā sampūrya dhārayet |
tadete ślokā bhavanti |
prāṇaṃ prāgiḍayā pibenniyamitaṃ bhūyo'nyayā recayetpītvā piṅgalayā samīraṇamatho baddhvā tyajedvāmayā |
sūryācandramasoranena vidhinā'bhyāsaṃ sadā tanvatāṃ śuddhā nāḍigaṇā bhavanti yamināṃ māsatrayādūrdhvataḥ || 1 ||
prātarmadhyandine sāyamardharātre tu kumbhakān |
śanairaśītiparyantaṃ caturvāraṃ samabhyaset || 2 ||
kanīyasi bhavetsvedaḥ kaṃpo bhavati madhyame |
uttiṣṭhattyuttame prāṇarodhe padmāsanaṃ mahat || 3 ||
jalena śramajātena gātramardanamācaret |
dṛḍhatā laghutā cāpi tasya gātrasya jāyate || 4 ||
abhyāsakāle prathamaṃ śastaṃ kṣīrājyabhojanam |
tato'bhyāse sthirībhūte na tāvanniyamagrahaḥ || 5 ||
yathā siṃho gajo vyāghro bhavedvaśyaḥ śanaiḥ śanaiḥ |
tathaiva sevito vāyuranyathā hanti sādhakam || 6 ||
yuktaṃ yuktaṃ tyajedvāyuṃ yuktaṃ yuktaṃ ca pūrayet |
yuktaṃ yuktaṃ ca badhnīyādevaṃ siddhimavāpnuyāt || 7 ||
yatheṣṭadhāraṇādvāyoranalasya pradīpanam |
nādābhivyaktirārogyaṃ jāyate nāḍiśodhanāt || 8 ||
vidhivatprāṇasaṃyāmairnāḍīcakre viśodhite |
suṣumnāvadanaṃ bhittvā sukhādviśati mārutaḥ || 9 ||
mārute madhyasaṃcāre manaḥsthairyaṃ prajāyate |
yo manaḥsusthiro bhāvaḥ saivāvasthā manonmanī || 10 ||
pūrakānte tu kartavyo bandho jālandharābhidhaḥ |
kumbhakānte recakādau kartavyastūḍḍiyāṇakaḥ || 11 ||
adhastātkuñcanemāśu kaṇṭhasaṅkocane kṛte |
madhye paścimatānena syātprāṇo brahmanāḍigaḥ || 12 ||
apānamūrdhvamutthāpya prāṇaṃ kaṇṭhādadho nayan |
yogī jarāvinirmuktaḥ ṣoḍaśo vayasā bhavet || 13 ||
sukhāsanastho dakṣanāḍyā bahisthaṃ pavanaṃ samākṛṣyākeśamānakhāgraṃ kumbhayitvā savyanāḍyā recayet |
tena kapālaśodhanaṃ vātanāḍīgatasarvarogasarvavināśanaṃ bhavati |
hṛdayādikaṇṭhaparyantaṃ sasvanaṃ nāsābhyāṃ śanaiḥ pavanamākṛṣya yathāśakti kumbhayitvā iḍayā virecya gacchaṃstiṣṭhankuryāt |
tena śleṣmaharaṃ jaṭharāgnivardhanaṃ bhavati |
vaktreṇa sītkārapūrvakaṃ vāyuṃ gṛhītvā yathāśakti kumbhayitvā nāsābhyāṃ recayet |
tena kṣuttṛṣṇālasyanidrā na jāyate |
jihvayā vāyuṃ gṛhītvā yathāśakti kumbhayitvā nāsābhyāṃ recayet |
tena gulmaplīhajvarapittakṣudhādīni naśyanti ||
atha kumbhakaḥ |
sa dvividhaḥ sahitaḥ kevalaśceti |
recakapūrakayuktaḥ sahitaḥ tadvivarjitaḥ kevalaḥ |
kevalasiddhiparyantaṃ sahitamabhyaset |
kevalakumbhake siddhe triṣu lokeṣu na tasya durlabhaṃ bhavati |
kevalakumbhakātkuṇḍalinībodho jāyate |
tataḥ kṛśavapuḥ prasannavadano nirmalalocano'bhivyaktanādo nirmuktarogajālo jitabinduḥ paṭvagnirbhavati |
antarlakṣyaṃ bahirdṛṣṭirnimeṣonmeṣavarjitā |
eṣā sā vaiṣṇavī mudrā sarvatantreṣu gopitā || 14 ||
antarlakṣyavilīnacittapavano yogī sadā vartate dṛṣṭyā niścalatārayā bahiradhaḥ paśyannapaśyannapi |
mudreyaṃ khalu khecarī bhavati sā lakṣyaikatānā śivā śūnyāśūnyavivarjitaṃ sphurati sā tattvaṃ padaṃ vaiṣṇavī || 15 ||
ardhonmīlitalocanaḥ sthiramanā nāsāgradattekṣaṇaścandrārkāvapi līnatāmupanayanniṣpandabhāvottaram |
jyotīrūpamaśīṣabāhyarahitaṃ dedīpyamānaṃ paraṃ tattvaṃ tatparamasti vastuviṣayaṃ śāṇḍilya viddhīha tat || 16 ||
tāraṃ jyotiṣi saṃyojya kiñcidunnamayanbhruvau |
pūrvābhyāsasya mārgo'yamunmanīkārakaḥ kṣaṇāt || 17 ||
tasmātkhecarīmudrāmabhyaset |
tata unmanī bhavati |
tato yoganidrā bhavati |
labdhayoganidrasya yoginaḥ kālo nāsti |
śaktimadhye manaḥ kṛtvā śaktiṃ mānasamadhyagām |
manasā mana ālokya śāṇḍilya tvaṃ sukhī bhava || 18 ||
khamadhye kuru cātmānamātmamadhye ca khaṃ kuru |
sarvaṃ ca khamayaṃ kṛtvā na kiñcidapi cintaya || 19 ||
bāhyacintā na kartavyā tathaivāntaracintikā |
sarvacintāṃ parityajya cinmātraparamo bhava || 20 ||
karpūramanale yadvatsaindhavaṃ salile yathā |
tathā ca līyamānaṃ ca manastattve vilīyate || 21 ||
jñeyaṃ sarvapratītaṃ ca tajjñānaṃ mana ucyate |
jñānaṃ jñeyaṃ samaṃ naṣṭaṃ nānyaḥ panthā dvitīyakaḥ || 22 ||
jñeyavastuparityāgādvilayaṃ yāti mānasam |
mānase vilayaṃ yāte kaivalyamavaśiṣyate || 23 ||
dvau kramau cittanāśasya yogo jñānaṃ munīśvara |
yogastadvṛttirodho hi jñānaṃ samyagavekṣaṇam || 24 ||
tasminnirodhite nūnamupaśāntaṃ mano bhavet |
manaḥspandopaśāntāyaṃ saṃsāraḥ pravilīyate || 25 ||
sūryālokaparispandaśāntau vyavahṛtiryathā |
śāstrasajjanasamparkavairāgyābhyāsayogataḥ || 26 ||
anāsthāyāṃ kṛtāsthāyāṃ pūrvaṃ saṃsāravṛttiṣu |
yathābhivāñchitadhyānācciramekatayohitāt || 27 ||
ekatattvadṛḍhābhyāsātprāṇaspando nirudhyate |
pūrakādyanilāyāmādṛḍhābhyāsadakhedajāt || 28 ||
ekāntadhyānayogācca manaḥspando nirudhyate |
oṅkāroccāraṇaprāntaśabdatattvānubhāvanāt |
suṣupte saṃvidā jñāte prāṇaspando nirudhyate || 29 ||
tālumūlagatāṃ yatnājjihvayākramya ghaṇṭikām |
ūrdhvarandhraṃ gate prāṇe prāṇaspando nirudhyate || 30 ||
prāṇe galitasaṃvittau tālūrdhvaṃ dvādaśāntage |
abhyāsādūrdhvarandhreṇa prāṇaspando nirudhyate || 31 ||
dvādaśāṅgulaparyante nāsāgre vimale'mbare |
saṃviddṛśi praśāmyantyāṃ prāṇaspando nirudhyate || 32 ||
bhrūmadhye tārakālokaśāntāvantamupāgate |
cetanaikatane baddhe prāṇaspando nirudhyate || 33 ||
omityeva yadudbhūtaṃ jñānaṃ jñeyātmakaṃ śivam |
asaṃspṛṣṭavikalpāṃśaṃ prāṇaspando nirudhyate || 34 ||
cirakālaṃ hṛdekāntavyomasaṃvedanānmune |
avāsanamanodhyānātprāṇaspando nirudhyate || 35 ||
ebhiḥ kramaistathānyaiśca nānāsaṃkalpakalpitaiḥ |
nānādeśikavaktrasthaiḥ prāṇaspando nirudhyate || 36 ||
ākuñcanena kuṇḍalinyāḥ kavāṭamudghāṭya mokṣadvāraṃ vibhedayet |
yena mārgeṇa gantavyaṃ taddvāraṃ mukhenācchādya prasuptā kuṇḍalinī kuṭilākārā sarpavadveṣṭitā bhavati |
sā śaktiryena cālitā syātsa tu mukto bhavati |
sā kuṇḍalinī kaṇṭhordhvabhāge suptā cedyogināṃ muktaye bhavati |
bandhanāyādho mūḍhānām |
iḍādimārgadvayaṃ vihāya suṣumnāmārgeṇāgacchettadviṣṇoḥ paramaṃ padam |
marudabhyasanaṃ sarvaṃ manoyuktaṃ samabhyaset itaratra na kartavyā manovṛttirmanīṣiṇā || 37 ||
divā na pūjayedviṣṇuṃ rātrau naiva prapūjayet |
satataṃ pūjayedviṣṇuṃ divārātraṃ na pūjayet || 38 ||
suṣiro jñānajanakaḥ pañcasrotaḥsamanvitaḥ |
tiṣṭhate khecarī mudrā tasminsthāne na saṃśayaḥ || 39 ||
savyadakṣiṇanāḍīstho madhye carati mārutaḥ |
tiṣṭhataḥ khecarī mudrā tasminsthāne na saṃśayaḥ || 40 ||
iḍāpiṅgalayormadhye śūnyaṃ caivānilaṃ graset |
tiṣṭhantī khecarī mudrā tatra satyaṃ pratiṣṭhitam || 41 ||
somasūryadvayormadhye nirālambatale punaḥ |
saṃsthitā vyomacakre sā mudrā nāmnā ca khecarī || 42 ||
chedanacālanadāhaiḥ phalāṃ parāṃ jihvāṃ kṛtvā dṛṣṭiṃ bhrūmadhye sthāpya kapālakuhare jihvā viparītagā yadā bhavati tadā khecarī mudrā jāyate |
jihvā cittaṃ ca khe carati tenordhvajihvaḥ pumānamṛto bhavati |
vāmapādamūlena yoniṃ sampīḍya dakṣiṇapādaṃ prasārya taṃ karābhyāṃ dhṛtvā nāsābhyāṃ vāyumāpūrya kaṇṭhabandhaṃ samāropyordhvato vāyuṃ dhārayet |
tena sarvakleśahāniḥ |
tataḥ pīyūṣamiva viṣaṃ jīryate |
kṣayagulmagudāvartajīrṇatvagādidoṣā naśyanti |
eṣa prāṇajayopāyaḥ sarvamṛtyūpaghātakaḥ |
vāmapādapārṣṇiṃ yonisthāne niyojya dakṣiṇacaraṇaṃ vāmorūpari saṃsthāpya vāyumāpūrya hṛdaye cubukaṃ nidhāya yonimākuñcya manomadhye yathāśakti dhārayitvā svātmānaṃ bhāvayet |
tenāparokṣasiddhiḥ |
bāhyātprāṇaṃ samākṛṣya pūrayitvodare sthitam |
nābhimadhye ca nāsāgre padāṅguṣṭhe ca yatnataḥ || 43 ||
dhārayenmanasā prāṇaṃ sandhyākāleṣu vā sadā |
sarvarogavinirmukto bhavedyogī gataklamaḥ || 44 ||
nāsāgre vāyuvijayaṃ bhavati |
nābhimadhye sarvarogavināśaḥ |
pādāṅguṣṭhadāraṇāccharīralaghutā bhavati |
rasanādvāyumākṛṣya yaḥ pibetsatatataṃ naraḥ |
śramadāhau tu na syātāṃ naśyanti vyādhayastathā || 45 ||
sandhyayorbrāhmaṇaḥ kāle vāyumākṛṣya yaḥ pibet |
trimāsāttasya kalyāṇī jāyate vāk sarasvatī || 46 ||
evaṃ ṣaṇmāsābhyāsātsarvaroganivṛttiḥ |
jihvayā vāyumānīya jihvāmūle nirodhayet |
yaḥ pibedamṛtaṃ vidvānsakalaṃ bhadramaśnute || 47 ||
ātmanyātmānamiḍayā dhārayitvā bhruvontare |
vibhedya tridaśāhāraṃ vyādhistho'pi vimucyate || 48 ||
nāḍībhyāṃ vāyumāropya nābhau tundasya pārśvayoḥ |
ghaṭikaikāṃ vahedyastu vyādhibhiḥ sa vimucyate || 49 ||
māsamekaṃ trisandhyaṃ tu jihvayāropya mārutam |
vibhedya tridaśāhāraṃ dhārayettundamadhyame || 50 ||
jvarāḥ sarve'pi naśyanti viṣāṇi vividhāni ca |
muhūrtamapi yo nityaṃ nāsāgre manasā saha || 51 ||
sarvaṃ tarati pāpmānaṃ tasya janma śatārjitam |
tārasaṃyamātsakalaviṣayajñānaṃ bhavati |
nāsāgre cittasaṃyamādindralokajñānam |
tadadhaścittasaṃyamādagnilokajñānam |
cakṣuṣi cittasaṃyamātsarvalokajñānam |
śrotre cittasya saṃyamādyamalokajñānam |
tatpārśve saṃyamānnirṛtilokajñānam |
pṛṣṭhabhāge saṃyamādvaruṇalokajñānam |
vāmakarṇe saṃyamādvāyulokajñānam |
kaṇṭhe saṃyamātsomalokajñānam |
vāmacakṣuṣi saṃyamācchivalokajñānam |
mūrdhni saṃyamādbrahmalokajñānam |
pādādobhāge saṃyamādatalalokajñānam |
pāde saṃyamādvitalalokajñānam |
pādasandhau saṃyamānnitalalokajñānam |
jaṅghe saṃyamātsutalalokajñānam |
jānau saṃyamānmahātalalokajñānam |
ūrau cittasaṃyamādrasātalalokajñānam |
kaṭau cittasaṃyamāttalātalalokajñānam |
nābhau cittasaṃyamādbhūlokajñānam |
kukṣau saṃyamādbhuvarlokajñānam |
hṛdi cittasya saṃyamātsvarlokajñānam |
hṛdayordhvabhāge cittasaṃyamānmaharlokajñānam |
kaṇṭhe cittasaṃyamājjanolokajñānam |
bhrūmadhye cittasaṃyamāttapolokajñānam |
mūrdhni cittasaṃyamātsatyalokajñānam |
dharmādharmasaṃyamādatītānāgatajñānam |
tattajjantudhvanau cittasaṃyamātsarvajanturutajñānam |
saṃcitakarmaṇi cittasaṃyamātpūrvajātijñānam |
paracitte cittasaṃyamātparacittajñānam |
kāyarūpe cittasaṃyamādanyādṛśyarūpam |
bale cittasaṃyamāddhanumadādibalam |
sūrye cittasaṃyamādbhuvanajñānam |
candre cittasaṃyamāttārāvyūhajñānam |
dhruve tadgatidarśanam |
svārthasaṃyamātpuruṣajñānam |
nābhicakre kāyavyūhajñānam |
kaṇṭhakūpe kṣutpipāsā nivṛttiḥ |
kūrmanāḍyāṃ sthairyam |
tāre siddhadarśanam |
kāyākāśasaṃyamādākāśagamanam |
tattatsthāne saṃyamāttattatsiddhayo bhavanti || 7 ||

1.8 Shandilya Upanishad: Pratyahara
अथ प्रत्याहारः ।
स पञ्चविधः विषयेषु विचरतामिन्द्रियाणां बलादाहरणं प्रत्याहरः ।
यद्यत्पश्यति तत्सर्वमामेति प्रत्याहारः ।
नित्यविहितकर्मफलत्यागः प्रत्याहारः ।
सर्वविषयपराङ्मुखत्वं प्रत्याहारः ।
अष्टादशसु मर्मस्थानेषु क्रमाद्धारणं प्रत्याहारः ।
पादाङ्गुष्ठगुल्फजङ्घाजानूरुपायुमेढ्रनाभिहृदयकण्ठकूपतालुनासाक्षिभ्रूमध्यललाटमूर्ध्नि स्थानानि ।
तेषु क्रमादारोहावरोहक्रमेण प्रत्याहरेत् ॥ ८॥

atha pratyāhāraḥ |
sa pañcavidhaḥ viṣayeṣu vicaratāmindriyāṇāṃ balādāharaṇaṃ pratyāharaḥ |
yadyatpaśyati tatsarvamāmeti pratyāhāraḥ |
nityavihitakarmaphalatyāgaḥ pratyāhāraḥ |
sarvaviṣayaparāṅmukhatvaṃ pratyāhāraḥ |
aṣṭādaśasu marmasthāneṣu kramāddhāraṇaṃ pratyāhāraḥ |
pādāṅguṣṭhagulphajaṅghājānūrupāyumeḍhranābhihṛdayakaṇṭhakūpatālunāsākṣibhrūmadhyalalāṭamūrdhni sthānāni |
teṣu kramādārohāvarohakrameṇa pratyāharet || 8 ||

1.9 Shandilya Upanishad: Dharana
अथ धारणा ।
सा त्रिविधा ।
आत्मनि मनोधारणं दहराकाशे बाह्याकाशधारणं पृथिव्यप्तेजोवाय्वाकाशेषु पञ्चमूर्तिधारणं चेति ॥ ९॥

atha dhāraṇā |
sā trividhā |
ātmani manodhāraṇaṃ daharākāśe bāhyākāśadhāraṇaṃ pṛthivyaptejovāyvākāśeṣu pañcamūrtidhāraṇaṃ ceti || 9 ||

1.10 Shandilya Upanishad: Dhyana
अथ ध्यानम् ।
तद्द्विविधं सगुणं निर्गुणं चेति ।
सगुणं मूर्तिध्यानम् ।
निर्गुणमात्मयाथात्म्यम् ॥ १०॥

atha dhyānam |
taddvividhaṃ saguṇaṃ nirguṇaṃ ceti |
saguṇaṃ mūrtidhyānam |
nirguṇamātmayāthātmyam || 10 ||

1.11 Shandilya Upanishad: Samadhi
अथ समाधिः ।
जीवात्मपरमात्मैक्यावस्थात्रिपुटीरहिता परमानन्दस्वरूपा शुद्धचैतन्यात्मिका भवति ॥ ११॥

atha samādhiḥ |
jīvātmaparamātmaikyāvasthātripuṭīrahitā paramānandasvarūpā śuddhacaitanyātmikā bhavati || 11 ||

इति प्रथमोऽध्यायः ॥ 1॥
iti prathamo'dhyāyaḥ || 1 ||

2. Kapitel

2.1 Shandilya Upanishad: Die Erkenntnis Brahmans
अथ ह शाण्डिल्यो ह वै ब्रह्मऋषिश्चतुर्षु वेदेषु ब्रह्मविद्यामलभमानः किं नामेत्यथर्वाणं भगवन्तमुपसन्नः पप्रच्छाधीहि भगवन् ब्रह्मविद्यां येन श्रेयोऽवाप्स्यामीति ।
स होवाचाथर्वा शाण्डिल्य सत्यं विज्ञानमनन्तं ब्रह्म यस्मिन्निदमोतं च प्रोतं च ।
यस्मिन्निदं सं च विचैति सर्वं यस्मिन्विज्ञाते सर्वमिदं विज्ञातं भवति ।
तदपाणिपादमचक्षुःश्रोत्रमजिह्वमशरीरमग्राह्यमनिर्देश्यम् ।
यतो वाचो निवर्तन्ते ।
अप्राप्य मनसा सह ।
यत्केवलं ज्ञानगम्यम् ।
प्रज्ञा च यस्मात्प्रसृता पुराणी ।
यदेकमद्वितीयम् ।
आकाशवत्सर्वगतं सुसूक्ष्मं निरञ्जनं निष्क्रियं सन्मात्रं चिदानन्दैकरसं शिवं प्रशान्तममृतं तत्परं च ब्रह्म ।
तत्त्वमसि ।
तज्ज्ञानेन हि विजानीहि य एको देव आत्मशक्तिप्रधानः सर्वज्ञः सर्वेश्वरः सर्वभूतान्तरात्मा सर्वभूताधिवासः सर्वभूतनिगूढो भूतयोनिर्योगैकगम्यः ।
यश्च विश्वं सृजति विश्वं बिभर्ति विश्वं भुङ्क्ते स आत्मा ।
आत्मनि तं तं लोकं विजानीहि ।
मा शोचीरात्मविज्ञानी शोकस्यान्तं गमिष्यति ॥

atha ha śāṇḍilyo ha vai brahmaṛṣiścaturṣu vedeṣu brahmavidyāmalabhamānaḥ kiṃ nāmetyatharvāṇaṃ bhagavantamupasannaḥ papracchādhīhi bhagavan brahmavidyāṃ yena śreyo'vāpsyāmīti |
sa hovācātharvā śāṇḍilya satyaṃ vijñānamanantaṃ brahma yasminnidamotaṃ ca protaṃ ca |
yasminnidaṃ saṃ ca vicaiti sarvaṃ yasminvijñāte sarvamidaṃ vijñātaṃ bhavati |
tadapāṇipādamacakṣuḥśrotramajihvamaśarīramagrāhyamanirdeśyam |
yato vāco nivartante |
aprāpya manasā saha |
yatkevalaṃ jñānagamyam |
prajñā ca yasmātprasṛtā purāṇī |
yadekamadvitīyam |
ākāśavatsarvagataṃ susūkṣmaṃ nirañjanaṃ niṣkriyaṃ sanmātraṃ cidānandaikarasaṃ śivaṃ praśāntamamṛtaṃ tatparaṃ ca brahma |
tattvamasi |
tajjñānena hi vijānīhi ya eko deva ātmaśaktipradhānaḥ sarvajñaḥ sarveśvaraḥ sarvabhūtāntarātmā sarvabhūtādhivāsaḥ sarvabhūtanigūḍho bhūtayoniryogaikagamyaḥ |
yaśca viśvaṃ sṛjati viśvaṃ bibharti viśvaṃ bhuṅkte sa ātmā |
ātmani taṃ taṃ lokaṃ vijānīhi |
mā śocīrātmavijñānī śokasyāntaṃ gamiṣyati ||

इति द्वितीयोऽध्यायः ॥ 2॥
iti dvitīyo'dhyāyaḥ || 2 ||

3. Kapitel

3.1 Shandilya Upanishad: Die drei Erscheinungsweisen Brahmans
अथैनं शाण्डिल्योऽथर्वाणं पप्रच्छ यदेकमक्षरं निष्क्रियं शिवं सन्मात्रं परंब्रह्म ।
तस्मात्कथमिदं विश्वं जायते कथं स्थीयते कथमस्मिंल्लीयते ।
तन्मे संशयं छेत्तुमर्हसीति ।
स होवाचाथर्वा सत्यं शाण्डिल्य परंब्रह्म निष्क्रियमक्षरमिति ।
अथाप्यस्यारूपस्य ब्रह्मणस्त्रीणि रूपाणि भवन्ति सकलं निष्कलं सकलनिष्कलं चेति ।
यत्सत्यं विज्ञानमानन्दं निष्क्रियं निरञ्जनं सर्वगतं सुसूक्ष्मं सर्वतोमुखमनिर्देश्यममृतमस्ति तदिदं निष्कलं रूपम् ।
अथास्य या सहजास्त्यविद्या मूलप्रकृतिर्माया लोहितशुक्लकृष्णा ।
तया सहायवान् देवः कृष्णपिङ्गलो ममेश्वर ईष्टे ।
तदिदमस्य सकलनिष्कलं रूपम् ॥
अथैष ज्ञानमयेन तपसा चीयमानोऽकामयत बहु स्यां प्रजायेयेति ।
अथैतस्मात्तप्यमानात्सत्यकामात्त्रीण्यक्षराण्यजायन्त ।
तिस्रो व्याहृतयस्त्रिपदा गायत्री त्रयो वेदास्त्रयो देवास्त्रयो वर्णास्त्रयोऽग्नयश्च जायन्ते ।
योऽसौ देवो भगवान्सर्वैश्वर्यसम्पन्नः सर्वव्यापी सर्वभूतानां हृदये संनिविष्टो मायावी मायया क्रीडति स ब्रह्मा स विष्णुः स रुद्रः स इन्द्रः स सर्वे देवाः सर्वाणि भूतानि स एव पुरस्तात्स एव पश्चात्स एवोत्तरतः स एव दक्षिणतः स एवाधस्तात्स एवोपरिष्टात्स एव सर्वम् ।
अथास्य देवस्यात्मशक्तेरात्मक्रीडस्य भक्तानुकंपिनो दत्तात्रेयरूपा सुरूपा तनूरवासा इन्दीवरदलप्रख्या चतुर्बाहुरघोरापापकशिनी ।
तदिदमस्य सकलं रूपम् ॥ १॥

athainaṃ śāṇḍilyo'tharvāṇaṃ papraccha yadekamakṣaraṃ niṣkriyaṃ śivaṃ sanmātraṃ paraṃbrahma |
tasmātkathamidaṃ viśvaṃ jāyate kathaṃ sthīyate kathamasmiṃllīyate |
tanme saṃśayaṃ chettumarhasīti |
sa hovācātharvā satyaṃ śāṇḍilya paraṃbrahma niṣkriyamakṣaramiti |
athāpyasyārūpasya brahmaṇastrīṇi rūpāṇi bhavanti sakalaṃ niṣkalaṃ sakalaniṣkalaṃ ceti |
yatsatyaṃ vijñānamānandaṃ niṣkriyaṃ nirañjanaṃ sarvagataṃ susūkṣmaṃ sarvatomukhamanirdeśyamamṛtamasti tadidaṃ niṣkalaṃ rūpam |
athāsya yā sahajāstyavidyā mūlaprakṛtirmāyā lohitaśuklakṛṣṇā |
tayā sahāyavān devaḥ kṛṣṇapiṅgalo mameśvara īṣṭe |
tadidamasya sakalaniṣkalaṃ rūpam ||
athaiṣa jñānamayena tapasā cīyamāno'kāmayata bahu syāṃ prajāyeyeti |
athaitasmāttapyamānātsatyakāmāttrīṇyakṣarāṇyajāyanta |
tisro vyāhṛtayastripadā gāyatrī trayo vedāstrayo devāstrayo varṇāstrayo'gnayaśca jāyante |
yo'sau devo bhagavānsarvaiśvaryasampannaḥ sarvavyāpī sarvabhūtānāṃ hṛdaye saṃniviṣṭo māyāvī māyayā krīḍati sa brahmā sa viṣṇuḥ sa rudraḥ sa indraḥ sa sarve devāḥ sarvāṇi bhūtāni sa eva purastātsa eva paścātsa evottarataḥ sa eva dakṣiṇataḥ sa evādhastātsa evopariṣṭātsa eva sarvam |
athāsya devasyātmaśakterātmakrīḍasya bhaktānukaṃpino dattātreyarūpā surūpā tanūravāsā indīvaradalaprakhyā caturbāhuraghorāpāpakaśinī |
tadidamasya sakalaṃ rūpam || 1 ||

3.2 Shandilya Upanishad: Dattatreya und das höchste Brahman
अथ हैनमथर्वाणं शाण्डिल्यः पप्रच्छ भगवन्सन्मात्रं चिदानन्दैकरसं कस्मादुच्यते परं ब्रह्मेति ।
स होवाचाथर्वा यस्माच्च बृहति बृंहयति च सर्वं तस्मादुच्यते परंब्रह्मेति ।
अथ कस्मादुच्यते आत्मेति ।
यस्मात्सर्वमाप्नोति सर्वमादत्ते सर्वमत्ति च तस्मादुच्यते आत्मेति ।
अथ कस्मादुच्यते महेश्वर इति ।
यस्मान्महत ईशः शब्दध्वन्या चात्मशक्त्या च महत ईशते तस्मादुच्यते महेश्वर इति ।
अथ कस्मादुच्यते दत्तात्रेय इति ।
यस्मात्सुदुश्चरं तपस्तप्यमानायात्रये पुत्रकामायातितरां तुष्टेन भगवता ज्योतिर्मयेनात्मैव दत्तो यस्माच्चानसूयायामत्रेस्तनयोऽभवत्तस्मादुच्यते दत्तात्रेय इति ।
अथ योऽस्य निरुक्तानि वेद स सर्वं वेद ।
अथ यो ह वै विद्ययैनं परमुपास्ते सोऽहमिति स ब्रह्मविद्भवति ॥
अत्रैते श्लोका भवन्ति ॥
दत्तात्रेयं शिवं शान्तमिन्द्रनीलनिभं प्रभुम् ।
आत्ममायारतं देवमवधूतं दिगम्बरम् ॥ १॥
भस्मोद्धूलितसर्वाङ्गं जटाजूटधरं विभुम् ।
चतुर्बाहुमुदाराङ्गं प्रफ़ुल्लकमलेक्षणम् ॥२॥
ज्ञानयोगनिधिं विश्वगुरुं योगिजनप्रियम् ।
भक्तानुकंपिनं सर्वसाक्षिणं सिद्धसेवितम् ॥ ३॥
एवं यः सततं ध्यायेद्देवदेवं सनातनम् ।
स मुक्तः सर्वपापेभ्यो निःश्रेयसमवाप्नुयात् ॥ ४॥

atha hainamatharvāṇaṃ śāṇḍilyaḥ papraccha bhagavansanmātraṃ cidānandaikarasaṃ kasmāducyate paraṃ brahmeti |
sa hovācātharvā yasmācca bṛhati bṛṃhayati ca sarvaṃ tasmāducyate paraṃbrahmeti |
atha kasmāducyate ātmeti |
yasmātsarvamāpnoti sarvamādatte sarvamatti ca tasmāducyate ātmeti |
atha kasmāducyate maheśvara iti |
yasmānmahata īśaḥ śabdadhvanyā cātmaśaktyā ca mahata īśate tasmāducyate maheśvara iti |
atha kasmāducyate dattātreya iti |
yasmātsuduścaraṃ tapastapyamānāyātraye putrakāmāyātitarāṃ tuṣṭena bhagavatā jyotirmayenātmaiva datto yasmāccānasūyāyāmatrestanayo'bhavattasmāducyate dattātreya iti |
atha yo'sya niruktāni veda sa sarvaṃ veda |
atha yo ha vai vidyayainaṃ paramupāste so'hamiti sa brahmavidbhavati ||
atraite ślokā bhavanti ||
dattātreyaṃ śivaṃ śāntamindranīlanibhaṃ prabhum |
ātmamāyārataṃ devamavadhūtaṃ digambaram || 1 ||
bhasmoddhūlitasarvāṅgaṃ jaṭājūṭadharaṃ vibhum |
caturbāhumudārāṅgaṃ prafullakamalekṣaṇam || 2 ||
jñānayoganidhiṃ viśvaguruṃ yogijanapriyam |
bhaktānukaṃpinaṃ sarvasākṣiṇaṃ siddhasevitam || 3 ||
evaṃ yaḥ satataṃ dhyāyeddevadevaṃ sanātanam |
sa muktaḥ sarvapāpebhyo niḥśreyasamavāpnuyāt || 4 ||

इत्यों सत्यमित्युपनिषत् ॥ इति तृतीयोऽध्यायः ॥ ३॥
ityoṃ satyamityupaniṣat || iti tṛtīyo'dhyāyaḥ || 3 ||

Abschließendes Shanti Mantra

ॐ भद्रं कर्णेभिः शृणुयाम देवा भद्रं पश्येमाक्षभिर्यजत्राः ।
स्थिरैरङ्गैस्तुष्टुवाꣳसस्तनूभिर्व्यशेम देवहितं यदायुः ॥
स्वस्ति न इन्द्रो वृद्धश्रवाः स्वस्ति नः पूषा विश्ववेदाः ।
स्वस्ति नस्तार्क्ष्यो अरिष्टनेमिः स्वस्ति नो बृहस्पतिर्दधातु ॥
ॐ शान्तिः शान्तिः शान्तिः ॥

oṃ bhadraṃ karṇebhiḥ śṛṇuyāma devā bhadraṃ paśyemākṣabhiryajatrāḥ |
sthirairaṅgaistuṣṭuvām̐sastanūbhirvyaśema devahitaṃ yadāyuḥ ||
svasti na indro vṛddhaśravāḥ svasti naḥ pūṣā viśvavedāḥ |
svasti nastārkṣyo ariṣṭanemiḥ svasti no bṛhaspatirdadhātu ||
oṃ śāntiḥ śāntiḥ śāntiḥ ||

Text- und Übersetzungsgrundlage

• Sanskrit Documents: Sanskrittext.
• Sanskrit Documents: Shandilya Upanishad (Devanagari-Ausgabe)

Die deutsche Übersetzung wurde unmittelbar am Sanskrittext erarbeitet und mit K. Narayanasvami Aiyars gemeinfreier englischer Übersetzung in Thirty Minor Upanishads (1914) verglichen:

• Kapitel 1
• Kapitel 2
• Kapitel 3.

Siehe auch

• Yogachudamani Upanishad
• Upanishad
• Goraksha Paddhati Vers 2.7

Weblinks

• Veden aus „Göttliche Erkenntnis“ von Swami Sivananda
• Upanishaden, Artikel aus "Göttliche Erkenntnis" von Swami Sivananda
• Shankara
• Spirituelle Praxis im Spannungsfeld von Yoga und Tantra